Tuleviku kontseptautod Genfist: homsest seeriaautost padufuturistliku liikuva laborini

Kontseptautod on iga õige autonäituse sool ja pipar, sinep ja tabasco. Ilma nendeta oleks ju tegemist lihtsalt autopoodide kokkutulekuga. Kontsept- ehk ideesõidukid aga kuulutavad homset päeva, ehkki erineval viisil.

Spektri ühes otsas on minimaalse ulmefaktoriga peaaegu tootmisvalmis seeriaautod, mida näituse tarvis on edevate vidinatega üles mukitud. Külastajad peavad neid vaadates oma fantaasia mängu panema ja proovima mõistatada, millised detailid seeriakõlbulikud ei ole. Teiseks äärmuseks on tulevikutehnoloogiaid või disainilahendusi demonstreerivad sõidukid. Need on sageli äärmiselt futuristliku väliskujuga, mis mõnikord kipub ka sisemised väärtused varju jätma. Ning muidugi kerkib kontseptauto puhul alati küsimus: mis saab edasi?

Allpool on toodud väike valik Palexpo näitusehallides eksponeeritud kontseptautodest. Kogu ulmefaaktori skaala nullist üheni saab kaetud.

1. Edag Light Cocoon

Saksa inseneribüroo Edag on autohuvilisi ikka rõõmustanud ebatavaliste ja innovaatiliste sõidukitega. Seekordne eksponaat nimega Light Cocoon on mõnes mõttes tagasipöördumine autonduse algaegadesse: selle sõrestikkere on üle tõmmatud ilmastikukindla riidega. Tegelikult aga peab see näitama võimalusi, mismoodi tulevikus autode loomiseks loodusest šnitti saab võtta. Kaalu vähendamiseks kasutatakse materjali ainult seal ja niipalju, kui seda tõesti vaja – tulemuseks oli 3D-printerist pärit alumiiniumprofiilidest koostatud ämblikuvõrgu laadne kandestruktuur. Sellele tõmmati peale Jack Wolfskini loodid kolmekihiline polüesterkangas. LED-valgustus sõrestiku sees pole loomulikult vajalik auto funktsioneerimiseks, kuid aitab selle erilisusel välja paista. 125 kW elektrimootori ja 59 kWh akuga „valgusekookon“ kaalub vaid 1050 kilo (mitteametlikel andmetel). Kuna kerematerjal (riie) on veniv ja painduv, avab see täiesti uusi võimalusi – näiteks tagaspoiler ei tõuse kerest välja nagu mitmetel sportautodel, vaid auto sabaosa omandab lihtsalt teistsuguse kuju.
Tulevik: Kergkonstruktsioonide loomise põhimõte tundub vägagi perspektiivikas.

2. Giugiaro GEA

GEA on idee järgi „tuleviku luksusauto visoon“ (õieti kasutatakse sõna car – auto – asemel eufemismi mobility, millel maakeeles puudub konteksti sobiv tähendus). Asja mõte on selles, et tulevikuautod sõidavad põhiliselt iseseisvalt ning reisijad saavad sõiduaega muuks otstarbeks kasutada. Sellest tulenevalt on salongil kolm „töörežiimi“ – Office, Wellness ja Dream. Esimene on mõeldud töötegemiseks, teine kergete kehaliste harjutuste ja kolmas lõõgastumise tarvis. Viimasel juhul saab parempoolsetest istmetest moodustada ehtsa voodi nagu pikamaalennukite esimeses klassis. Sisevalguse värvus muutub sõltuvalt valitud režiimist ja kui auto end ise juhib, muutuvad ka küljeklaasid tumedaks.
Nagu tulevikuautole kohane, on GEA liikumapanevaks jõuks elektrimootorid. Neid on neli, koguvõimsusega 570 kW. Laadimine toimub induktiivselt ehk juhtmevabalt. 537-sentimeetrise pikkuse kohta on GEA üllatavalt kerge – 2015 kg –, kuid akude mahutavusest ja kaalust andmeid pole. Aga kuna Italdesign Giugiaro kuulub juba mõnda aega Volkswageni kontserni koosseisu, ei pruugi GEA olla sugugi nii ulmelina nagu esmapilgul paistab.
Tulevik: Mõni lahendus võib vabalt lähituleviku Bentley või Bugatti peale sattuda.

3. ED Torq

Torq on tegelikult mitte ainult isesõitev elektri-võidusõiduauto, vaid pigem mobiilne labor. Isesõitva auto kontseptsioon oli Torqi juures arendatud nii kaugele, et sellel puuduvad isegi aknad. Raskeid klaasaknaid asendavad siseküljel asuvad imeõhukesed ja kerged nõgusad OLED-ekraanid. Kujutis sinna tekib loomulikult auto välisküljel asuvatelt kaameratelt, sellele saab peale joonistada näiteks ideaaltrajektoori või võrdluse eelmise ringiga või midagi muud sarnast. Torqil on olemas (eemaldatav) rooliratas, nii et vilunud sõitjad saavad autot „treenida“, see omakorda aga saab välja õpetada algajaid sõitjaid, umbes samade võtetega, nagu kasutatakse arvutimängudes. Aga see kõik on alles algus, sest mobiilse labori kaugem eesmärk on panna inimene ja autos asuv tehisintelligents omavahel uutmoodi – st mitte rooliratta ja pedaalide vahendusel – suhtlema. Mis moodi see täpselt olema hakkab, ei tea preagu keegi, ka Torqi loojad mitte.
Kui autost endast veel rääkida, siis on see projekteeritud sihiga olla Le Mansi 24 tunni sõidus sama kiire nagu praegused parimad GT-autod: läbima ringi nelja minutiga ja suutma sõita korraga 170 km ehk 12 ringi. Seejärel tuleb teha boksipeatus ja vahetada akud, milleks peaks kuluma umbes neli minutit. Kere koosneb kahest osast – aerodünaamikat kujundavast põhjast (koos akude ja mootoritega) ning selle kohal asuvast kabiinist kahele sõitjale. Nelja elektrimootori – üks iga ratta kohta – summaarne pöördemoment on 1800 Nm, sellest ka nimi Torq.
Tulevik: Kuna tegu on mobiilse laboriga, on piiriks ainult inimfantaasia.

4. Nissan Sway

Sway on sündinud urbaniseerunuid maades levivast tendentsist, et inimesed hakkavad oma suuremaid autosid vahetama väiksemate vastu. See on keskkonnasõbralik ja mõistlik, aga suurte autode mugavustega harjunuile tunduvad tavalised väikeautod ebamugavad ja niru varustusega. Just seda tühimikku püüabki Sway (pikkus 401 cm) täita. Teisisõnu ei olevatki tegemist Micra potentsiaalse asendajaga. Millest on tuliselt kahju, sest võrreldes Qashqai ja Pulsariga näeb praegune Micra küll erakordselt õnnetu välja ja lausa karjub ilulõikuse järele. Näituseauto värvilahendus aga joonistas vormid välja muljetavaldava selgusega ja pakkus nautimiseks puhast silmailu.
Tulevik: Kui midagi sellelaadset tootmisse jõuab, on tegu märkimisväärse progressiga – olgu siis Micra asemel või kõrval.

5. Lexus LF-SA

Lexuse (ja samuti emafirma Toyota) sõiduautode välisdisainis puudub juba tükk aega mõõdutunne. Nii näevadki ilmavalgust sellised nähtused nagu Lexus NX või Toyota Mirai. LF-SA – ultrakompaktne 2+2-istmeline linnasõiduk – on erinevalt eelnimetatutest kontseptauto ja seega veelgi ülepakutum. Pressiteade kuulutab, et LF-SA „illustreerib Lexuse kirge tulevaste disainitrendide suhtes“ ning teeb seda „julges ja emotsionaalses teostuses“. Jah, muidugi, aga kahjuks jätab see „kirg“ täiesti varju sisulised väärtused. Kuna suurlinnades on sõitmiseks ja parkimiseks ruumi järjest vähem, võib luksuslik pisiauto isegi läbi lüüa, aga kas just sellisel kujul...
Tulevik: Ehk oli LF-SA mõeldud publiku valuläve kindlakstegemiseks? Ai-ai-ai!

6. Kia Sportspace

Üks ilusamaid kontseptautosid kogu näitusel. Hea uudis on seegi, et Sportspace näib igati tootmiskõlbulik ja poleks mingi ime, kui poole aasta pärast tutvustatakse meile juba väga sarnast Optima-universaali. Oleks lausa kuritegu, kui seda ei juhtuks.
486 sentimeetrit pikk Sportspace on mõeldud pikkade vahemaade katmiseks sobivaks reisiautoks. Universaalkere lubab kaasa vedada rohkem pagasit kui sedaan, kuid stiil on olnud siiski kõrgema prioriteediga kui pelgad pakiruumi liitrid.
Edasiviiva jõu saab Sportspace diisliga hübriidajamilt. Käivitit asendab mootor-generaator, mis laeb 48-voldist akut. Sinna salvestatud energia võimaldab väiksesl või ühtlasel kiirusel liikuda pelgalt elektri jõul. Peale selle on diiselmootoril kahekordne ülelaadimine – harjumispärasele turbokompressorile lisandub elektrikompressor. See aitab tõsta mootori pöördemomenti ja kõrvaldab väljalaskegaasidega käitatava kompressori põhjustatud „turboaugu“.
Tulevik: Ruttu tootmisse ja müüki!

7. Infiniti QX30

Mõõtmetelt küll kompaktmaastur, meenutab QX30 vähemalt külgvaates, ja just pikaksvenitatud mootorikatte poolest Infiniti kõige imposantsemat linnadžiipi QX70. Aga see tuleb ainult kasuks, sest üldiselt balansseerib disain hea maitse piiril. QX30 üldpikkus on vaid 443 cm, kuid vähemalt näitusestendil paistis see oluliselt suurem. Viis, kuidas voldid ja viigid mööda autokülge jooksevad, on kahtlaselt sarnane Nissan Sway disainile. Aga eks need olegi ühe puu kaks oksa, ehkki kummagi margi esindajad sellest eriti rääkida ei taha. Ametlikud tutvustused ei räägi kahjuks midagi jõuallikatest ega sõiduomadustest.
Tulevik: Üsna tõenäoliselt jõuab ligilähedaselt samal kujul varsti konveierile.

8. Aston Martin DBX

Kuus aastat tagasi otsustas Aston Martin kaasa minna üleüldise maasturivaimustusega ja pani Genfi näitusele välja kontseptauto legendaarse nimega Lagonda. Paraku nägi tankisuurune monstrum nii kole ja ebaastonlik välja, et see peideti pärast näitust ruttu-ruttu ära. Nüüd proovitakse uuesti ja teistmoodi. DBX on sisuliselt maasturiveermikule tõstetud neljakohaline GT-kupee. Ehkki Aston Martini tüüpilised disainivõtted paistavad selgelt välja ja Lagondaga võrreldes on tegu kvalitatiivse hüppega, jätab DBX ikkagi sama harmoonilise üldmulje nagu heeringas vaarikamoosiga. Ahjaa, muuhulgas on see esimene elektri-Aston ja esimene nelikveoline Aston, ning ei pidavat olema tootmisvalmis kontseptsioon.
Tulevik: Võib-olla läheb midagi sellist Dubais, Moskvas, Pekingis ja teistes „hea maitse kantsides“ tõesti kaubaks.

9. nanoFlowcell Quant F

nanoFlowcell AG kavatseb kasutada oma elektriautodes energiaallikana läbivooluelemente, kus elektrit saadakse redoksreaktsioonil kahest ioonvedelikust ehk elektrolüüdist. Sellisel protsessil on hulk põhimõttelisi eeliseid, näiteks suur energiamahutavus. Kaks 250-liitrist elektrolüüdipaaki pidavat tagama neljaistmelisele Quant F-ile 800-kilomeetrise läbisõidu, 2,3-tonnine auto pidavat neljast elektrimootorist saadava 800 kilovati jõul kiirendama paigalt „sajani“ 2,8 sekundiga (kõik andmed on arvutuslikud). Firma pressimaterjale uskudes paistab kõik lausa liiga ilus, et olla tõsi.
Tulevik: Aeg näitab, kas tegu on geniaalse leiutise või suurejoonelise avantüüriga.

10. Suzuki iM-4

Suzuki oli Genfis välja pannud koguni kaks uhiuut kontsepti. iK-2 on väikeauto, mis tuleval aastal tootmisse jõuab. iM-4 paistab aga märksa põnevam, sest peaks välja vahetama Ignise. 369-sentimeetrise pikkuse iK-2 kummalegi autoküljele mahub kaks ust. Välimus on tagasihoidlik, ent varjamatult jõuline ning sisaldab disainiviiteid iginoorele „ratastega külmkapile“ Jimnyle (ninaosa) ja kupeekerega Frontele (õhutusribidega C-piilar). Veavad kõik neli ratast, aga moodsate aegade vaimus saab iM-4 ka hübriidajami.
Tulevik: Jõuab varsti poodi, kui mitte tänavu, siis tuleval aastal kindlasti.

11. Rinspeed Budii

Šveitsis Zumikonis asuv Rinspeed on Genfi näituse stammeksponent. Ühtlasi on Rinspeed kui ettevõte kõige lähemal mõistele „Šveitsi autofirma“. Rinspeedi autod on alati üllatavad, ehkki ei pruugi iga kord olla originaalkonstruktsioonid. Seekordne Budii põhindebki BMW i3-l, mis on ümber ehitatud isesõitvaks tehisintelligentsiga autoks. Muuhulgas on sõidukile paigaldatud õhkvedrustus, mis võimaldab kliirensit 100 mm ulatuses muuta. Väljastpoolt hakkab kõige enam silma kõrgele katuse kohale kerkiv laserskänner, sees aga seitsme vabadusastmega robotkäsi, mis võid rooli „ulatada“ just sinna kuhu seda parasjagu soovitakse. Või selle üldse keskkonsooli taha ära peita – isesõidurežiimis pole ju rooli tarvis. Auto on pungil täis kõikvõimalikke innovaatilisi vidinaid oma ala tipptegijatelt. Võib muidugi olla, et tulevikus tunduvad need sama naiivsed, nagu praegu paistavad 1950. aastate ideed sõiduauto tagaistme vahel asuva köögi või pakiruumist väljakerkiva duši osas.
Tulevik: Paljud kasutatud lahendused saavad lähitulevikus ilmselt tavaliseks, ehkki mitte vast kõik koos. Ja Rinspeedi ideedevabrikust ootame igal aastal midagi põnevat.