Põlevkivi kaevandamise tõttu on kadunud Kohtla jõgi ja suurenenud Pühajõe vooluhulk
Tartu ülikooli teaduri Riina Vahti doktoritööst selgub, et Ida-Virumaa põlevkivikaevanduste tegevus on aja jooksul suurendanud oluliselt Pühajõe vooluhulka. Ent näiteks Purtse jõe üks parempoolsetest lisajõgedest, Kohtla jõgi, on seetõttu osaliselt hoopiski kadunud.
Lisaks veereostusele, võib maavarade kaevandamine avaldada olulist mõju jõgede hüdroloogilisele režiimile ja vooluhulgale. Võrreldes veereostusega on see märksa vähem uuritud valdkond.
Riina Vaht uuris hiljuti kaitstud doktoritöös põlevkivi kaevandamise pikaajalisi mõjusid Pühajõele, Purtse jõele ning selle lisajõgedele, mille valglad kattuvad osaliselt Ida-Virumaa kaevanduspiirkonnaga.
Kohtla jõgi on hääbunud
Riina Vaht ütles, et näiteks suur Purtse jõgi ja Pühajõgi saavad eluks vajaliku vee endiselt kätte. Kuid just väiksemad lisajõed, nagu Kohtla ja Ojamaa, on need, mis kaevanduste mõju all rohkem kannatada on saanud. “Purtse jõgi ei ole oma vooluhulgalt muutunud. Aga muutus on toimunud selle lisajõgedes – vesi mängiti lihtsalt valglate vahel ümber,“ selgitas Vaht.
Tema sõnul oli pöördepunkt 1963. aastal, kui loodi Ojamaa peakraav, mille kaudu hakkas vesi Kohtla jõest välja liikuma – kaevandus tõmbas vee endasse, kust see pumbati kõrval asuvatesse jõgedesse. “Ei arvestatud sellega, mis valglast vesi võetakse ja mis valglasse see vesi saadetakse,” rääkis värske doktor.
Loe edasi ERR Novaatorist
