Neelie Kroes: roaming 'utasudele tehakse loodetavasti lõpp, sest kaalul on kogu Euroopa konkurentsivõime
Euroopa Komisjoni endine digitaalvolinik Neelie Kroes võttis eelmisel nädalal Eesti presidendilt vastu teenetemärgi ja rääkis sel puhul intervjuus, et tema algatatud võitlus roaming'u ehk rändlustasude vastu saab peagi loodetavasti võiduka lõpu.
Kroes rääkis ka uute ja konfliktsete tehnoloogiate ja ärimudelite – nagu Uber – saatusest ja kuidas startupid majandust edasi viivad.
Üks tugevamaid reforme, mida te Euroopa Komisjonis tegite, oli välismaal mobiiltelefoni kasutamise hindadele piiri panemine. Kust see üldse alguse sai?
Meil on üks turg Euroopas ja minu arust on see meie kroonijuveel. Kogu töö [selle käimalükkamisel] pole veel tehtud, aga printsiibis pole riikide majanduste vahel piire. See on üks suur osa kontinendist, mis annab majanduslikke ja ühiskondlikke võimalusi Euroopale. Aga ühes vallas see ei toiminud – telekommunikatsioonis. Seega püsisid piirid ikka veel, kui telefon välismaal helises. See on ennekuulmatu!
See oligi minu jaoks põhjendus, miks mobiilioperaatoritega, aga ka tarbijakaitsjate ja teistega koos see teema ette võtta. Ma muidugi tean, et rändlustasude kaotamine tähendab telekomidele vähem kasumit ja nemad on osa meie mängust. Seega pidi seda võtma paketina: nii rändlustasude kaotamine, kui ka rohkem koostööd Euroopas, et telekomisektor oleks ikka hea “tervise” juures.
Hindadele mingi piiri seadmist või kaotamist ei peeta vabas turumajanduses sobivaks. Kui palju teil on tulnud seda õigustada?
Mitte niivõrd õigustada, kuivõrd selgitada. Paljud inimesed isegi ei saanud aru või teadnud, et nad peavad maksma selle eest, mis on sisuliselt operaatoritevaheline tehing. See on piiriküsimus, aga kui piire pole tänu ühisele turule, siis on see üsna kunstlik probleem. Nii-öelda “mängureeglid” on ka tihti kunstlikud.
Mida te isiklikult arvate, mis eelnõupaketist ja rändlustasude kaotamisest praeguses Euroopa Komisjonis saab?
Mul on väga hea meel, et üks mu järeltulijatest on asepresident Andrus Ansip ja ta on väga minuga samal leheküljel. Tegelikult tegeleb digitaalturu valdkonnaga isegi kolm volinikku ja ma usun, et nad kõik tahavad väga rändlustasudest lõplikult lahti saada.
Aga arvestades, et eelnõupaketis oli ka võrguneutraalsuse reguleerimine ja minu üsna realistlik sõnastus, mida me võrguneuttraalsuse all mõistame, siis tuleb neil tööd teha, et paketile toetus leida.
Ma väga siiralt loodan, et nad jõuavad sellega lõpuni, sest kaalul pole ainult mitte tarbija kasu, vaid ka äri ja laiemalt kogu Euroopa konkurentsivõimelisus. See mõjutab digitaliseerumist, mis haarab väga suurt osa kõrgema tehnilise tasemega tööstusest, autotööstusest, arvutitööstusest, e-tervisest ja nõnda edasi.
Mis saab Euroopas uutest ärimudelitest, mis on konfliktis vana majanduse reeglitega? Parim näide on Uber, mille tegevus on ära keelatud paljudes maades, aga näiteid on teisigi.
Minu poliitiline mõtlemine on selline, et seadused ja reeglid ei saa olla eesmärk omaette. Need on vahendid või instrumendid selle saamiseks, mis iganes on eesmärgiks. Olgu see tervislik turumajandus või õiguste kaitsmine.
Aga ajalugu on täis näiteid reaktsioonist uuendustele. Kui tuli esimene auto, ei imetlenud seda kõik, sama rongide või lennukitega. Maadmurdvad sündmused on ajaloos olnud üldjuhul sammuks parema tuleviku suunas. Poliitikud peavad sellega kaasas käima ja arvestama, et mõnikord on vaja reegleid muuta. Kui ainult eilsest päevast kinni hoida, siis on raske pakkuda oma lastele paremat homset, mis on ju kõigi eesmärk.
Praegu on minulgi ikka veel Euroopas tunne, kui ma istun äpiga tellitud sõidukisse, nagu nad oleksin kurjategija...
See ongi majanduses murranguline muutus (ingl disruption). Ja samasugune muutus oli kunagi see, kui sa ei pidanud oma reisi broneerimiseks minema tänavanurgale reisibüroosse, vaid said seda teha oma arvuti kaudu. Esialgu võib see muidugi tunduda väga must-valgena [kehtiva regulatsiooni rikkumise mõttes], kuid reeglid pole kunagi poliitika lõppeesmärgiks. Need on ikkagi vahendiks, mõnikord tuleb neid muuta. Mõnikord oleme nende muutmisel liiga aeglased ja maksame selle eest n-ö kõrget hinda, et me aeglased oleme.
Kõik see on osa Euroopa ühendamise protsessist, milles ma olen muide demokraat, seega see võtabki aega. Ja me ei räägi siin ühe riigi poliitikast, vaid kogu Euroopa omast. Peame arvestama, et kui meie ei tegutse, siis maailmas keegi teine teeb sama asja enne meid. Eestis muide tehakse juba väga nutikaid lahendusi startup-ides, just lugesin teie müügitarkvara arendajast Erply.
Teiegi olete nüüd otsapidi seotud startup-idega ettevõtmises Startup Delta. Milles see seisneb?
Hollandi valitsus palus mul olla startup-ide erisaadikuks. See on pikk jutt, aga nüüd ma aitan startupidel leida uusi võimalusi nii Hollandis kui teistes riikides. Uurime, mis teeks nende elu kergemaks ja lihtsamaks, õppides näiteks ka Eestilt või teistelt liikidelt. Aga vaatan seda ka Euroopa vaatenurgast, kas näiteks Schengeni viisaga startup-idele saaks soodustada seda, et ettevõtjad ei oleks sunnitud minema USA-sse, vaid näiteks saaks minna mujale Euroopasse.
Mis tunnetega te käisite Eestis riiklikku autasu saamas?
Ma olin sellest väga liigutatud. Ma olen Eesti suur fänn ja toon tihti teie riiki näiteks, et “ei” pole vastus, vaid tuleb kõigist võimalustest kinni haarata. Teie riik on teinud suurepäraseid edusamme mitmes valdkonnas, aga eriti digitaliseerumises. Selliselt riigilt teenetemärgi saamine on midagi erilist.
President Ilvesega olen ma ka otse koos töötanud ja see on olnud väga kasulik. Ta teab mida ta räägib ja ta ei räägi ainult, vaid ka praktiseerib räägitut. Ükskord palusin tal liituda kohtumisega Herman van Rompuyga, kes on ka väga tugev digitaliseerumsie toetaja, ja selgitada digiallkirjastamist. Ta tegi seda väga pühendunult: järgnes loeng või võiks isegi öelda koolitus digiallkirjastamisest. Selline on teie president ja ta on väga hea saadik mitte ainult Eestile, vaid kogu digitaliseerumisele.
