Laseri leiutaja: Charles H. Townes (1915-2015)
Charles H. Townes on USA füüsik, sündinud Greenvilleys, Lõuna-Carolinas. Ta õppis Furmani ülikoolis (B.A. ja B.S. kraad 1935), Duke’i ülikoolis (M.A. kraad 1937) ja California Tehnoloogiainstituudis (PhD, 1939). Lõpetanud õpingud, sai ta tööle firma Bell Telephone laboratooriumisse (1939-47). Sealt siirdus ta Columbia ülikooli, 1948 dotsendiks ja 1950 professoriks. Seal töötas ta 1961. aastani.
Columbias hakkab teda paeluma idee kasutada ammoniaagi molekule raadio mikrolainete võimendamiseks ja genereerimiseks. Detsembris 1953 on tal koos oma õpilaste J.P.Gordoni ja H.J.Zeigeriga esimene sel põhimõttel ehitatud riist, maser valmis ja tööle rakendatud. 1956. aastast taaselustab ta sidemed Belli laboratooriumiga, asudes selle tehniliseks konsultandiks tahkismaserite valdkonnas.
Seal kohtab ta Kanadast tulnud Arthur L.Schawlow’d, kellest hiljem saab tema õemees. Mõlemad huvituvad maseri printsiibi (stimuleeritud kiirguse) rakendusvõimalustest valguse võimendamiseks ja genereerimiseks, so laseri loomiseks. 1958 jõulukuul ilmub ajakirjas Physical Review nende ühisartikkel, mis andis laseri teoreetilised alused. 1960. aastal saavad nad koos Schawlow’ga patendi laserile.
1964. aastal jagatakse Nobeli füüsikapreemia Townesi ja venelaste Aleksander Prohhorovi ja Nikolai Bassovi vahel. Auhind määrati “fundamentaalsete tööde eest kvantelektroonikas, mis viisid maseri/laseri põhimõttel töötavate generaatorite ja võimendite ehitamisele”.
1959-61 oli ta USA valitsuse Kaitseanalüüside Instituudi asepresidendiks ja teadusdirektoriks. 1961-66 valitakse Townes Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi füüsikaprofessoriks ja ühtlasi instituudi rektoriks. 1967-86 on Townes Berkeleys Kalifornia ülikooli füüsikaprofessor, edasi juba emeriitprofessor.
Berkeleys algatas ta raadio- ja infrapuna-astronoomia programmi, mille tulemuseks oli ammoniaagi ja veemolekulide avastamine tähtedevahelises ruumis ja kosmiliste veemolekulide leidmine raadiokiirguse lainel 1,35 cm (kosmiline maser).
Laseri sünnilugu on pikemalt lahti kirjutatud Henn Käämbre raamatus Laseriraamat, mille kavatseme valguse aasta puhul digiteerida ning e-raamatuna avaldada, täiendades seda ka lugude uuema aja teadusest ja tehnoloogiast.
