Afganistanist lahkumine 2014. aastal: Eesti kaitseväe suurim logistiline välisoperatsioon
Afganistanis Helmandi provintsis paikneva eestlaste logistikaala Camp Krati ehitamiseks ja pidevaks täiustamiseks kulus kaheksa aastat. Alates 2006. aasta kevadest, kui Lõuna-Afganistanis Camp Bastionis alustas teenistust esimene logistikaüksus ehk NSE-1, oli operatsioonialale pidevalt juurde toimetatud varustust ning tehnikat, et tagada Eesti jalaväeüksuse operatsioonivõimekus. Selle aja jooksul rajati logistikaalale ka konteinerite baasil korralik taristu Eesti kontingendile vajaliku toetuse tagamiseks – siin olid remondihall, vajalikud tööruumid logistikutele ja kontingendi juhtkonnale, saun ja heaoluruumid ning laopinnad.
Pikk ettevalmistus äratulekuks
Juba 2011. aasta alguses, kui sai selgeks, et kaitseväe missioon Afganistanis lõpeb eeldatavalt 2014. aastal, alustati vastupidise protsessiga ehk Eesti kontingendi naasmise planeerimisega Afganistanist. Sellest alates kaaluti igat Eestist väljasaadetavat varustuselementi ka missiooni lõpetamise vaatenurgast. Varustamisel oli prioriteet tagada jalaväeüksuse tegevus ning kõik tulevikku suunatud arendused jäeti tagaplaanile, et mitte kuhjata alale tehnikat ja varustust, mida kohe-kohe tuleks hakata taas tagasi viima.
Esimesed kaks aastat planeerisid ISAF-i missiooni lõpetamist toetuse väejuhatuse liikumise koordineerimise keskus ja operatsioonialal olevad logistikud koos. Sisuliselt tehti Afganistanis oleva varustuse ning tehnika esmane audit, andes igale varustuselemendile hinnang, mida tuua tagasi ja mida mitte. Logistikud hindasid operatsioonialal olnud varustuse mahu, see oli ka transpordi planeerimise alus. Üks keerulisem protsess oli ilmselt lahingumoona inventuur, mille käigus hinnati kogu meil Afganistanis oleva lahingumoona sobilikkust lennutranspordiks. See tähendas, et kogu lahingumoon, ligi 200 partiid, tuli füüsiliselt ladustamiskonteineritest välja võtta ning pakendi täpsusega üle kontrollida.
Et ühe suure missiooni lõpetamine ei tähenda ainult transporti ega logistikat, siis anti ISAF-i missiooni lõpetamise planeerimine 2013. aasta kevadel kaitseväe peastaabi tasandile. Planeerimisprotsessiga tegelesid eri valdkondade esindajad, alates teavitustöö spetsialistidest lõpetades julgeolekuvaldkonna esindajatega. Selleks ajaks oli vajalik eeltöö tehtud ning olemas oli ka esmane hinnang operatsioonialal oleva varustuse ning selle tagasitoomise otstarbekuse osas. Paraku ilmnes, et 2011. aasta alguses tehtud varustuse ja tehnika tagasitoomise analüüs tuli 2014. aastal uuesti üle vaadata ja vajadusel teha varustuse pakkimise käigus viimased muudatused.
Vahepealse kolme aasta jooksul oli oluliselt vähenenud laskemoona kogus, 2011. aastal rahuldavas seisukorras olnud konteinertööruumid olid amortiseerunud ning tehnika hooldus ja varuosade tagasitoomise plaan ei olnud enam täiesti adekvaatne. Olukord tingis vajaduse paindlikult läheneda – tuli teha kiireid otsuseid nii konteinertööruumide hävitamiseks kui ka plaanitust suuremas mahus varuosade tagasitoomiseks. Kogu planeerimis- ja täideviimisprotsessi jooksul oli peamine tagasitoomise hindamise kriteerium majanduslik analüüs, milles võrreldi tagasitoomise maksumust uue varustuseseme soetamismaksumusega.
Lahkumismeeskond asub tööle
Paralleelselt missiooni lõpetamise planeerimisega tuli määrata ka viimase logistikaüksuse koosseis, kes kogu eelnevalt planeeritu operatsioonialal teoks teeb. Siin sai määravaks asjaolu, et viimase logistikaüksuse funktsioonid erinevad oluliselt varasemate logistikaüksuste omadest. Lõpuks valiti kooslus, kus viimane logistikaüksus komplekteeriti nii operatsioonialal olevatest kui ka juurdesaadetud spetsialistidest. Näiteks remontijad tulid NSE-16 remondigrupist, kuid inventeerimiseks ja transportimiseks ette valmistamiseks saadeti Eestist vastava valdkonna esindajad. Samas ei olnud ISAF-i missiooni lõpetamine ainult viimase logistikaüksuse ülesanne. Oma panuse olid andnud kõik logistikaüksused, kes teenisid Afganistanis alates 2014. aastast ning eriti tuleb rõhutada NSE-16 osatähtsust, kes hakkas missiooni lõpetama ja varustust tagasi saatma juba oma missiooni ajal.
Pärast NSE-17 koosseisu paikasaamist oli tarvis läbi viia väljaõpe. Kui eelnevate NSE-de põhiülesanne oli jalaväeüksust toetada, siis uuel meeskonnal oli selleks Eesti Afganistani kontingendi Eestisse siirmine. Vastavalt sellele vaadati koos logistikakooliga üle väljaõppeplaan ning kohandati seda. Väljaõppe käigus läbiti kohustuslikus korras väikeüksuste taktika- ning välismissiooni meditsiinikursus, lisaks tehnika kasutamise koolitus ja inventeerijad said lisaks erialase meeldetuletuse inventuuride läbiviimisest, varade mahakandmise ja hävitamisega seonduvast dokumentatsioonist ning MAS-AX-i kasutamisest.
NSE-17 lendas Eestist välja 5. aprilli lõunal ning jõudis 7. aprilli esimestel tundidel alale. Ühe esimese asjana alustati varade inventuuriga, et võtta NSE-16-lt varad üle ja saada olukorrast detailne ülevaade. Siirmise protsessist ülevaate saamiseks tehti muudatusi ka ettekannete formaatides, töötati välja detailne tabel, mille alusel sai näha ka varustuse tagasisaatmiseks vajalikke andmeid nagu transpordi moodus, aeg, pakkeinfo jne. Ühtlasi andis uus formular võimaluse näha siirmist protsentuaalselt nii eraldi varustuse osas kui ka kogu läbiviimise protsessi osas.
Vastavalt mainitule keskenduti esimesena sellistele küsimustele, mida tuli lahendada ESTCON-16 koosseisuga enne nende kojulendu. Koos viibiti alal ühe kuu. Seetõttu inventeeriti esimestena relvastus, meditsiinivarustus ja -vahendid ning laskemoon. Ülejäänud varustuse tarvis pikendati vastavate erialaspetsialistide välismissioone ning viidi osa NSE-16 liikmeid pärast kontingendi lahkumist NSE-17 koosseisu.
Laskemoon ennekõike
Ühe esimese asjana inventeeriti laskemoon ning hävitati kasutus- ja transpordikõlbmatu laskemoon. See vastas Ühendkuningriigi kasutuskõlbmatu lashingumoona hävitamise plaanile ning põhiliselt organiseeris selle juba NSE-16. NSE-17-l jäi üle vaid koordineerida ning jälgida, et kõik läheks vastavalt kokkulepitule.
Probleem laskemoona puhul oli eri nimetused Ühendkuningriigi sertifikaatides, kaitseväe arvepidamises ning Ühendkuningriigi spetsialistide andmetes. Ehkki kõigil oli teada, millega tegu, pidi asi ka paberil korrektne olema. Nende andmete kokkusobitamine vajas selgitustööd isegi pärast tagasisaadetava laskemoona Eestisse saabumist. Mahajäetavat laskemoona hävitasid Ühendkuningriigi üksused suurtes kogustes.
Näiteks 19. aprillil lõhati korraga ligi 50 tonni Eesti ja liitlasüksuste hävitamisele kuuluvaid lõhkematerjale. Plahvatus toimus küll 20 km kaugusel Camp Bastionist, kuid baasis oli tunda, nagu lööklaine oleks töökonteineri seest vaakumisse tõmmanud, seinte liikumine oli silmanähtav. Tänu lööklainele oli tolleks nädalaks riiulitelt tolm pühitud, tuli vaid asjad tagasi seintele ja riiulitele asetada. Transpordikõlblik laskemoon tuli sertifitseerida ning see käis läbi Ühendkuningriigi ning see protsess võttis kuid. NSE-16 oli sellega juba alustanud ning pärast mõningatele täpsustavatele küsimustele vastamist saabusid ka sertifikaadid, pärast seda vaid pakiti ja kaup saadeti Eestisse.
Soomukite teekond
Esimese kuu jooksul tegeles remondigrupp, tol ajal küll veel NSE-16 koosseisus, soomukitega. SISU XA-188-id hooldati kohapeal, et saaks need võimalikult kiiresti Eestis kasutusele võtta ning vältida tarbetut varuosade saatmist ja sellega seonduvaid kulusid. Kõik, mis oli kulunud ning mille varuosa kohapeal olemas, ka ära vahetati. Vastavalt plaanile pidid soomukid alustama teekonda Eestisse mööda maismaad, suundudes Pakistani, Karachi sadamasse.
Sealt edasi viidi soomukid laevaga Suurbritanniasse ning pärast ümberlaadimist teise laevaga lõppsihtpunkti, Eestisse. Soomukid valmistati transpordiks ette vastavalt meretranspordi reeglitele. Masinate üleandmise tähtaeg oli juuni algus, et need jõuaksid 6. juunil lahkuvale konvoile ning sealt edasi juuni lõpus väljuvale laevale. Et oli teada, et ka haagiseid on raske saada ning laadimised võtavad seal oodatust oluliselt rohkem aega, siis pidi soomukite hooldus lõppema hiljemalt 18. mail.
Kuigi soomukid suudeti üle anda kaks nädalat enne plaanitud väljasõiduaega, ei liikunud kõik masinad välja üheaegselt. Et konvoid tohtisid liikuda ainult Afganistani jõudude poolt turvatuna, siis nende saabumine venis peaaegu iga kord seoses keerulise poliitilise olukorraga. Sellegipoolest konvoid liikusid. Probleeme oli raskeveohaagiste saadavusega, ning isegi kui mõni neist saadaval oli, siis olid need kõik SISU XA-188-te jaoks üsna kitsad ning soomukid jäid mõlemalt poolt poole rehvi võrra üle äärte.
Lisaks liikus seal palju haagiseid, mis olid liiga kitsad ja ka väikese kandevõimega. Ime, et mõni teel Karachisse maha ei kukkunud või oma massiga haagist ei purustanud. Ühel korral ka rünnati konvoid, kus oli kaks kaitseväe soomukit. Need rünnakus viga ei saanud, küll aga ei läinud nii hästi veokijuhul, kes kaotas elu. Et soomukid liikusid välja eri aegadel, jõudsid nad ka erinevatel aegadel Karachis laevale. Viimane soomuk jõudis toetuse väejuhatuse territooriumile 10. oktoobril.
ESTCON-16 läheb teele
Samaaegselt laskemoona hävitamise ja soomukite ettevalmistamisega tegeldi ka „vana” kontingendi kokkupakkimisega ning nende lennu ettevalmistamistega. Enne ESTCON-16 kojulendu oli oluline ühele poole saada kõigega, mis puudutas mingilgi määral kontingendi isikkoosseisu – nende isiklik varustus, ESTCOY varad, meditsiinitarvikud ja -vahendid jne. Kogu isiklik varustus jaotati kaheks: üks, mis liikus eelsaadetisena läbi Suurbritannia Eestisse ning teine, mille mehed said lennule kaasa võtta ning see pakiti lennualustele. Kuidas nad seda jaotasid, oli nende endi teha, üldjuhul arvestusega, et eelsaadetist nähakse alles paari nädala pärast, kui ka missioonijärgsel puhkusel on käidud.
Varustuse, mis liikus läbi Suurbritannia, vaatasid sõjaväepolitseinikud üksipulgi läbi. Keelatud kaupasid polnud ning varustus saadeti teele. Seoses poliitilise olukorraga regioonis oli probleeme lennukikütusega. Pikkade läbirääkimiste tulemusena jõuti Suurbritannia-poolse teatrisisese juhtkonnaga kokkulepe, et ESTCON-16 lennule väljastatakse piisav kogus kütust otselennuks Eestisse. Kokkulepe tuli ka paljudele inglastele üllatusena, sest nende lennukid said kõik vastuvaidlematult 3800 liitrit, et jõuda Minhadini. Kokkuleppe saavutamisele aitas kaasa fakt, et konkreetne lend oli isikkoosseisu lend ning viimane sellelaadne, mis pidi Eesti poole lendama. ESTCON-16 maandus Ämaris 10. mail.
ESTCON-16 kojulennu järgselt jäi Camp Bastionisse kuusteist eestlast, kes jätkasid nüüd juba suuremate lammutustöödega. Esiteks lõhuti maha pesu- ja kuivatusruum koos väliterrassiga. Vähendati konteinerite kasutamist, kolides allesjäänud isikkoosseisu ala Camp Krati ühte nurka kokku. Lammutati maha HESCO (pinnasega täidetud kokkukäivatest tarinditest koostatud) müürid. Samuti tagastati esimesed kaks kasutuses olnud territooriumi JFSp (A) HQ-le (JointForceSupport (Afganistan) peastaap). Need olid alad, mida meie jalaväekompanii kasutas oma tehnika parkimiseks ning majutuseks.
Lammutustööde käigus selgus ka asjaolu, mida me tagasisiirimise käigus ette arvestada ei osanud, nimelt tekkivate jäätmete kogus. Erinevaid lammutusjäätmeid, prügi ja muid hävitamisele kuuluvaid materjale tekkis nii palju, et tihtipeale käidi päeva jooksul vähemalt viis või enam korda jäätmeid Unimogi kastitäite kaupa ära viimas. Arvet ei peetud, aga hinnanguliselt viidi ära orienteerivalt 70–90 Unimogi kastitäit jäätmed, millele lisandusid veel hävitatavad konteinerid ja sõidukid.
Unimogide viimne teekond
Mai teisel poolel alustati sõidukite hävitamisega. SISU XA-188-te koju tagasisaatmises polnud kõhklustki, küll aga tuli otsustada ülejäänud sõidukite Unimogid, Toyota, Kubota jne saatus. Hävitati sõidukid, mille taastamise ja transpordi kulud ületasid uue (või samaväärse) soetamise maksumuse. Sellest tulenevalt oli kolonelleitnant Põldoja teinud juba ESTCON-16 ajal eeltööd ning saavutanud sõidukite hävitamiseks esmased kokkulepped firmaga, kes tegi selliseid töid ka teistele koalitsiooni liikmetele.
Kokkulepe Camp Bastionis töid tegeva firma, Ühendkuningriigi raamatupidajate (et olime Ühendkuningriigi koosseisus, siis kasutasime käsitletava firma ja Ühendkuningriigi vahelist lepingut) ja Eesti kaitseväe vahel sisaldas ka seda, et saadi tasuta ära viia kõik metallijäätmed. Kokkuleppeks tehti eelnevalt analüüs orienteerivate kogustega, selgitamaks välja, kas kaitsevägi peaks peale maksma või isegi teeniks selle pealt. Et tulem oli nullilähedane, siis tehti pakkumine ära anda ja hävitada 0 dollariga, sellega olid kõik osapooles ka nõus.
Siis vaadati üle nii keskkonnakaitse reeglid kui ka firma võimekus ning hävitamise tingimused, mille määras kaitseväe peastaap. Järeleandmisi hävitamise osas ei tehtud, sest kõikide osapoolte huvides oli, et maha müüdud materjale ei saaks kellegi vastu kasutada. Eesmärgiga säilitada kontroll kaitseväe hävitatavate sõidukite üle viidi Unimogid hävitamisele ükshaaval. Sõidukitest tuli välja lasta/pumbata kõikvõimalikud vedelikud, eemaldada kõik identifitseerimistunnused nagu numbrimärgid, VIN-koodidega plaadid ja ka värvitud lipud, numbrid ja nimetused. Iga järgmine sõiduk viidi hävitamisele kui eelnev sõiduk oli demonteeritud ning kuulikindlad materjalid purustatud nii, et neid enam kasutusele võtta ei saaks. Samuti tehti igast demonteeritud sõidukist pildid ning võeti kinnitusdokument sõiduki hävitamise kohta.
Soomustatud Toyotat hävitamisele viies tuli läbi käia Camp Leatherneckist. Et masin vajas igakordset käivitamisabi, otsustas meeskond auto käima jätta ning lukustati uksed ja lahkuti auto juurest. Naastes autot aga polnud. Pärast mõningaid kõnesid saadi teada, et USA sõjaväepolitsei oli auto konfiskeerinud. Kuidas pääseti lukustatud ustega sõidukisse ning miks sõiduk konfiskeeriti, seda sealne personal vastata ei osanud. Vastust andmata sooviti dokumenti, et sõiduk tagastada. Üks variantidest omaniku mitteleidmise või kohale mitte ilmumise korral oli sõiduki hävitamine.
Üritades olukorda enda kasuks pöörata leidis NSE meeskond, et mõistlik oleks küsida dokumenti, et sõiduk on konfiskeeritud ning hävitatakse. Selle peale ei osanud keegi sealsest asutusest enam seisukohta võtta. Selgus, et sellist asja pole neil varem ette tulnud ja nad soovisid sõidukist siiski lahti saada ja selle tagastada. Et aga sõiduk enam ei käivitunud, siis leiti autot käima lükkama koguni kaheksa meest. Kogu ametlik auto tagastamise protseduur oleks väidetavalt aega võtnud umbes nädala, nüüd aga tagastati auto pärast veerandtunnist arutlust ning lükati lisaks käima ka. Toyota viidi hävitamisele järgmisel päeval.
Lammutamine ja kõrbe jootmine
Alates 22. maist, pärast soomukite hooldust ja remonti, hakati remonditelki maha võtma. Eelnevalt selle ühe külje alla paigaldatud neli merekonteinerit tõsteti ära ning kõik kasutuskõlblik pakiti konteineritesse. Telgi mahavõtmiseks vajalikku dokumentatsiooni polnud, samuti ei leidunud kohapeal vastavat tõstetehnikat. Remondigrupi üks liikmetest vanemveebel Allan Järv juhtus aga olema välismissioonil ka ajal, kui telk üles pandi. Tema kirjelduste järgi leiti, et parim lahendus on võtta see maha altpoolt ülespoole. Puuduoleva tõstetehnika asendas olemasolev kahveltõstuk, millele kinnitati metallist puur. Sinna sai mees sisse ronida, et lahti võtta telgikatted ja raamid. Kui kattepaanid olid kõik eemaldatud, võeti sektsioonide kaupa lahti ka raam, kuni maha jäi vaid betoonplats, nagu see oli olnud kunagi ala vastu võttes. Nagu arvestatud, saadi remonditelk kõikide lisadega maha ühe nädalaga juuni alguseks.
Järgmiseks alustati nimeka Velesanna demonteerimist. Viimane leil koos väikese grilliga tehti 2. juunil. Arvestades Velesanna olulisust Eesti kaitseväelastele, oli plaanis see Eestisse transportida, et siis koos terrassiga juba Eesti Sõjamuuseumis taas üles seada. Arvestades tehtud ümberehitusi ning aega, mil ta seal Eesti sõdureid teeninud oli, polnud saunakonteineri konditsioon ka kõige hullem. Terrass lammutati ning remondigrupi ülem vanemveebel Einrik Kaska pani kirja iga lauajupi asukoha, et lihtsustada selle hilisemat ülesehitust muuseumis. Ainus legaalne tee sauna Eestisse saata oli transportida see taarana. See tähendas, et sinna ei tohtinud midagi muud sisse panna. Velesann sõitis Camp Kratist välja 6. juunil ning ootab muuseumis Eestis rahvale ja sõduritele avamist.
Afganistani kliimas on oluline tarbida palju vedelikke. Nii NSE kui ka ESTCOY olid oma aladele kogunud selleks üsna arvestatava koguse vett. Kuu aja jooksul üritati vett ära anda või tagastada, kuid keegi ei tahtnud seda. Seetõttu tuli NSE-17 koosseisust kolmel mehel kolm täispikka tööpäeva tegeleda ainult plastpudelite purukslõikamise ja vee välja valamisega, et plasti saaks prügimäele viia.
Veel kolm ettenägematut täispikka tööpäeva kulusid surve all oleva taara ehk aerosoolipudelite tühjendamisele ja tagastamisele. Reeglid nägid ette, et surve all olnud vedelike taaras peab tagastamisel olema auk sees. Et aga augud sisse saada, tuli balloonid tühjendada. Pooleteise päevaga oli tühjendatud umbes ¼ balloonidest. Et protsessi kiirendada, katsetasime habemeajamisvahu peal, lõigates näpitsatega ballooni ülemisse äärde augu. Arvestades asja ohtlikkust, toimus plahvatus alles viimase ballooniga. Kohe, kui näpitsad olid läbistanud metalli, lendas balloon vastu merekonteineri seina kortsu. Järgnes selgitustöö möödakäijatele, et pauk, mida nad kuulma juhtusid, oli ohutu.
Plats puhtaks!
Viimase kuu eesmärgid olid sulgeda Camp Kratt, tagastades territoorium JFSp (A) HQ-le, hävitada viimased allesjäänud materjalid ning saata Eesti poole ülejäänud varustus. Juuni keskel olid konteinerid tühjendatud ja pakitud. Viimane pakitud konteiner liikus välja 16. juunil ning tühjendatud transpordikõlbmatud konteinerid viidi 17. juuni hävitamisele. Pakitud lennualused ja pakkimisele kuuluvad materjalid viidi lennujaama territooriumile, kus anti eestlastele kinnine ala. Seal jätkati pakkimistöid kuni välismissiooni lõpuni.
Viimasele lennule pakiti varustus, tehnika ja tööriistad, mida kasutasime kuni Camp Krati sulgemiseni. Camp Krati tühjakstegemiseks tuli allesjäänud isikkoosseisul kolida ümber JFSp (A) HQ-lt saadud ruumidesse nende territooriumil. Kolimine oli kasulik ka ohutuse mõttes, sest pärast remonditelgi mahavõtmist hakkasid meditsiinilende tegevad kopterid lendama niivõrd madalalt, et nende tekitatud tuul loopis Camp Krati alal juba euroaluste kraesid ning isegi satelliiditaldrikut.
Viimased kontoriruumid viidi hävitamisele 19. juunil ning edasi jäi Camp Kratile vaid Eesti lipp, generaator, betoon ning maasse kaevatud elektriühendused. Generaatori seisukorda arvestades oldi sunnitud leidma lahendus selle kohapealseks hävitamiseks. Lahendusena anti see üle Suurbritanniale tingimusel, et nemad tagavad selle hävitamise operatsioonipiirkonnas. Sealjuures said nad seda kasutada kuni generaator vastu peab või Camp Bastion suletakse.
Väga suurt rolli Eesti ISAF-i missiooni lõpetamisel mängisid liitlased. Kogu tagasisiirmise operatsiooni vältel külastasid Camp Kratti erinevate üksuste esindajad, kes käisid abi pakkumas nii nõu kui ka jõuga. Suureks abiks olid Suurbritannia pioneerid, kes võtsid vastu eelkirjeldatud generaatori ning aitasid tänutäheks välja tõmmata elektrikaablid. Lisaks tasandasid nad oma rasketehnikaga Camp Krati territooriumi, sest see pidi üleandmiseks olema tasane ning betoon ei tohtinud ulatuda maapinnast kõrgemale.
Lisaks keskkonnaalastele nõuetele oli üleandmiseks vaja veel kaht sertifikaati – üks J2-lt ning teine K9 üksuselt. Samad nõuded kehtisid kõikidele üle antavatele alade: Camp Kratt, NSE parkimisala, ESTCOY majutusala ja ESTCOY parkimisala/kontor. Koerad vaatasid alad põhjalikult üle, leiti ainult üks ese. Väljakaevamisel selgus, et üsna maapinna lähedalt leiti lühike jupp vaskkaablit. Eelnevalt kirjeldatu, nii sertifikaadid, Camp Krati keskkonnaanalüüs kui ka maatasandustööd lõpetati 30. juuniks, mil oli planeeritud Camp Kratt sulgeda ning ala üle anda. Kokkuleppe kohaselt jäi Eesti lipp kuni viimaste meeste äralennuni lehvima just sellel territooriumil.
Viimastel päevadel valmistati lendu ette. Juuli alguseks oli juba selge, et viimased kolm Eesti kaitseväelast jõuavad asjadega piisavalt kaugele, et lennata koju 5. juuli varustuslennuga. Ülejäänud kaitseväelased naasid koju jooksvalt erinevatel aegadel pärast erialaste ülesannete täitmist. Lennujaamas tegeleti viimaste lennualuste pakkimistega ning staapides dokumentatsiooni ja arvepidamise korrastamisega. Eesmärk oli, et pärast NSE-17 äralendu ei jääks üles ühtegi probleemi või küsimust.
5. juuli hommikul toimus endisel Camp Krati territooriumil rivistus koos liitlaste esindajatega Eesti lipu langetamiseks. Lipu langetasid vanemveebel Milvert Rozenkron ja veebel Rain Järv ning brigaadikindral D. Amison andis lipu üle kapten Riho Juurikule. Sama päeva õhtul laadisime viimased asjad C-17 lennukile, viimased salvedes olevad padrunid „annetati” kogumiskasti ning lennati läbi Dubai kodumaa poole. Viimased kolm Eesti kaitseväelast maandusid Ämaris 6. juuli varahommikul.
Praeguseks on Eestisse tagasi jõudnud kõik kasutuses olnud soomukid, teel on veel viimane merekonteiner varustusega. Eesti Sõjamuuseumile on mälestusesemed koos saunadega üle antud ning ootavad avamist.
Statistikat:
Tagasi saadetud:
- - 14 konteinerit kogumassiga 108,7 tonni (sealhulgas kaks sauna, ROLE 1 ning remonditelgi generaator)
- - 20 ühikut tehnikat kogumassiga 321,2 tonni (sealhulgas 13 × SISU XA-188, 3 × MAN-veokit, väiketraktor Kubota ning teleskooplaadur Manitou)
- - laskemoona kogumass oli 3,5 tonni, total NEQ 534,6 kg, üle 56 000 ühiku
- - lennukitega tagasi saadetud varustuse kogumass oli 39,7 tonni
- - muude ohtlike kaupade kogumass oli 553 kg, total NEQ 479 kg
- - üksuse ja sõdurivarustuse ning relvastuse kogumass oli 20,5 tonni
- - relvastuses oli üle 4000 ühiku relvi ning relvaosi
- - muud varustust (side ja IT, remondivahendid, üksuse ja sõdurivarustus, riide- ja eririidevarustus) oli ca 3000 ühikut
Koondinfo tagasisaadetud varustuse kohta:
Kaal (kg) Maht (m3) NEQ (kg)
KÕIK KOKKU 815505,7 833,2 1013,652
Hävitatud:
- - tehnikat 12 ühikut (ei sisalda varem tagastatud MRAP-sõidukeid)
- - 20” merekonteinereid 59 tükki (sisaldab nii transpordi- kui ka töökohakonteinereid)
- - üle 350 000 ühiku laskemoona
- - kuni 1400 ühikut muud kasutuskõlbmatut/amortiseerunud varustuselementi
NSE-17 isikkoosseis:
- kpt Riho Juurik, vbl Rain Järv, vbl Tarmo Tilling, vbl Vitali Samoštšuk, v-vbl Milvert Rozenkron, v-vbl Einrik Kaska, v-vbl Allan Järv, n-vbl Ruslan Pantepajev, n-vbl Aleksei Tšebõkin, n-srs Meelis Kask, kpr Ojar Oss, rms Heino Lahe, n-vbl Meelis Vizgirda, vbl Karel Lumik, n-vbl Roman Bõstrjantsev
Üksikmissioon:
- kol-ltn Kuido Põldoja
