Hea küsimus: andekaid inimesi on palju, kuidas just Einstein geeniuse võrdkujuks muutus?
Pole kahtlustki, et Einsteini panused teadusesse polnud midagi vähemat kui revolutsioonilised.
Enne teda peeti kosmoloogiat osaks filosoofiast, kuid tänu talle on see kujunenud iseseisvaks teadusvaldkonnaks, millele on tehtud ülesandeks suisa kogu universumi matemaatilise ajaloo ja arengu kirjeldamine.
Einsteini tööd panid aluse mitme eksootilise füüsikalise nähtuse avastamisele mustadest aukudest gravitatsioonilainete, kvantpõimituse, Suure Paugu ja Higgsi bosonini. Muljetavaldavast teaduslikult pärandist hoolimata johtub tema kuulsus aga pigem lääne kultuuri kiindumusest kuulsatesse inimestesse.
Einstein oli mitmes mõttes sobilik täitma kuulsuse rolli. Lisaks meeldejäävale soengule oli ta ka osav sõnu seadma, mistõttu teda tsiteeritakse sageli ja talle omistatakse tihtilugu isegi mõtteid, mida ta tegelikult väljendanud pole.
Mis kõige tähtsam — Einsteinile oli iseloomulik geniaalsusega seostuv ainuomane salapära, kujutelm, et ta on „elust suurem“ ja seetõttu mingisugusel fundamentaalsel moel teistsugune kui kõik ülejäänud inimesed.
Inimlik geniaalsus pole mingisugune monoliitne omadus, mis kõikjal ja alati ühtmoodi avaldub. Einsteini geniaalsus erines teiste suurkujude geniaalsusest samamoodi nagu teaduslik geniaalsus erineb muusikalisest geniaalsusest.
Kuulsus kaldub aga üldiselt järgima jäigemaid mustreid. Kui keegi juba kuulsaks saab, siis ta reeglina ka kuulsaks jääb. Kui Einstein oleks elanud teisel ajal, oleks ta võinud olla lihtsalt oivaline füüsik, aga tõenäoliselt mitte too Einstein, keda me praegu tunneme.
Kuna Albert Einstein elas aga väga erilises ajalõigus, mil kuulsust oli hakatud enneolematul moel tähtsustama, kuid samas polnud teadus veel kujunenud valdavalt „meeskonnaspordiks“, kehastabki just tema meie ettekujutust geeniusest.
Artikli avapilt on illustratiivse eesmärgiga ja kujutab Albert Einsteini vahakuju Madame Tussaudi muuseumis.
