Guantanamo vangla: terrorismisõja võidule pole sellest tegelikku kasu olnud

Olid 1990. aastad, kui al-Qaida hakkas korraldama rünnakuid USA-le. Vastuseks tabasid USA tiibraketid Sudaani ja Afganistani. Aga ikka veel ei osatud USA-s karta midagi sellist, kui 11. septembril 2001 nähti. Pilvelõhkujate hävingu järel terroristide rünnakus oli ka USA reaktsioon enam kui paaniline - millegi muuga ei saa seletada Guantanamo vangilaagri (Gitmo) rajamist Kuuba pinnal 13 aastat tagasi.

Rahvusvaheline õigus midagi sellist ei tunne, maailma õiguskorraldus peaks olema suunatud just selliste õigusväliste korralduste vältimisele. Kuid 2001. aastal langetati Washingtonis otsuseid rohkem meediakajastuse kui juriidilise mõtlemise peal. Afganistanis ja Pakistanis vangi võetud vastaseid ei tahetud kohelda traditsiooniliste sõjavangidena, selleks leiutati uus vaenuliku sõdalase (enemy combatant) tõlgendus, mis võttis terrorismikahtlusega inimesi kui illegaalseid võitlejaid, seega ei oleks ka neid pidanud kohtlema tavaliste sõjavangidena.

Juhtivad al-Qaida tegelased kadusid aastateks CIA salavanglatesse, väiksemad "mutrikesed" aga toimetati lennukitel teisele poole maakera, juhtumisi Kuubal USA mereväe käsutuses olevasse Guantanamo mereväebaasi, kuhu nad ka sisuliselt unustati. Süütult küll keegi Guantanamosse ei sattunud, aga igaveseks õiguslikku vaakumisse neid jätta ka ei saa. Ja nii ei tasu seda vangilaagrit ka päriselt Gulagi või Auschwitziga võrrelda.

Esimesed 20 vangi jõudsid Afganistani sõjatandrilt Guantanamosse 11. jaanuaril 2002, ning lennukeid hakkas ridamisi saabuma. Näiteks Afganistanis "Kunduzi kotis" Põhjaalliansi kätte jäänud vangid leidsid hoopis hirmsama lõpu - lämbudes furgoonautode konteinerites, sest vanglaid lihtsalt polnud kuskilt võtta. Ja Afganistanis sõja ajal paksult täis kuhjatud kohalikud vanglad said kurikuulsaiks piinamise poolest. Guantanamos kasutatud piinamismeetodid jäävad veel kaugele nendest, mida Afganistanis endas kasutati.

Guantanamosse toodi järgnenud aastatel kokku 779 meest, kellest 122 olid ka tänavuse aasta alguses veel sealsete seinte vahel. Maailma meedia jõudis vaid imestada, kui esialgu kiirkorras püsti pandud vangilaagris hoiti inimesi oranžides riietes nagu loomi puurides lahtise taeva all, alles hiljem on ehitatud ka korralikumad vanglaruumid. Camp Delta valmis 2002. aasta aprillis kokku 612 vangikohaga, siis ka suleti algne vabaõhuvangla Camp X-Ray. Kõige salajasem on Camp Seven ehk Camp Platinum, ehk osa, kus hoitakse neid, kes toodud kohale CIA salavanglatest.

Juba 2004. aastal hakati ka osa vange vabaks laskma, sest kuigi nendele süüdistusi esitada ei kavatsetudki, olid enamik siiski pigem reatasandi Talibani võitlejad, kellel  al-Qaida kohta teadmisi ei ole. Kaheksa vangi on Guantanamos ka surnud, kuus neist väidetavalt enesetapu läbi.

Tunamulluse seisuga on vaid 46 Guantanamo vangi loetud ohtlikeks, ehk nende vabastamist kavatsetakse edasi lükata nii kaugele kui võimalik.

2008. aastal esitati ka esimesele viiele vangile süüdistus osaluses 9/11-rünnakus, paraku luges USA ülemkohus selle kohtukorralduse hiljem põhiseaduse vastaseks. Samal aastal lubas vastvalitud president Barack Obama vangilaagri juba 2009. aasta jooksul kinni panna. Vangide staatust hakati küll üle vaatama, aga Obama on olnud sunnitud hiljem vaid sõnu sööma.

Guantanamo vangilaager püsib endiselt, selle asemel on USA keskendunud diplomaatilistele jõupingutustele leida riike, kes vangid oma hoida võtaks. Enamik nendest on küll uutes asukohariikides tulnud koheselt vabaks lasta, sest nagu teada, kohtuotsust nende kinnipidamiseks ei ole. USA senat on aga blokeerinud nii rahaeralduse vangilaagri sulgmiseks kui ka soovi vangid USA pinnal asuvatesse vanglatesse üle tuua. Seega Barack Obama ametiajal võib Guantanamo jäädagi sulgemata.

Mõistagi kurdavad ja kaebavad kinnipeetavad halva kohtlemise üle, ning Rahvusvaheline Punane Rist on ka käinud korduvalt nendega vestlemas. Vangid on ette heitnud seksuaalset alandamist (neil kästakse end alasti võtta) ja usulist tagakiusamist (koraani WC-st alla laskmist sealhulgas), ka piinamist ja vägivalda, kuigi enamikus on see jäänud üldsõnaliseks, vaid ühel konkreetsel juhul on põhjust arvata, et vang võis kaotada silmanägemise pipragaasi kasutamise tõttu. Näljastreikijate sundtoitmine on veel levinud etteheide. Peksmist, pealesunnitud magamatust, igal tasandil alandusi ja mõnitamist on rohkem kui küllalt teada.

Küll on rahvusvahelistel organisatsioonidel põhjust pidada piinamiseks juba vangide tähtajata kinnipidamist, sest sellega on neilt inimõigused ära võetud. Aga ega ka Teise maailmasõja järel Venemaal aastaid veetnud Saksa sõjavangidki ju palju paremates tingimustes ei olnud.

2006. aastal puhkes ka skandaal, kui leiti kolm vangi surnuna, väidetavalt ühise enesetapu läbi, kuigi oli põhjust hoopis kahtlustada, et nad surid ülekuulamise ajal. 2008. aastal valminud raport kohustas küll vangla tingimusi parandama, aga keegi karistada ei saanud.

Paraku, juba kolmteist aastat hiljem ei ole teada, et Guantanamo vangidelt või ka CIA salavanglates hoitud vangidelt, kes ka hiljem Guantanamosse toodi, oleks tegelikult teada saadud olulist infot al-Qaida tegeliku juhtkonna tabamiseks. Osama bin Laden tabati vaid juhusliku infokillu järgi Pakistanist, ükski ülekuulamine Guantanamos, olgu kui tõhus tahes, pole aidanud ameeriklasi terrorismivastase sõja võidule lähemale. Võib ka väita, et kõik need vangid on 13 aastat ilma asjata Guantanamol veetnud.

Omaette probleem on veel Guantanamo lahe mereväebaasi kuuluvuse küsimus. USA hankis selle baasi tähtajatu rendilepinguga endale 1903. aastal, ja on hiljem maksnud selle eest ka Kuubale renti, paraku juba 1960. aastate algusest pole USA-l ju Kuubaga diplomaatilisi suhteid. Kuuba on nõudnud baasi tagasi, raha nad USA-lt vastu võtmast keelduvad. Baasi ümbritseb ulatuslik miiniväli, ehk kui mõni vang pääsekski vanglast välja, siis Kuuba poolele elusalt jõudmine oleks ülimalt kahtlane. Ja kui Kuuba omal ajal andiski varjupaika näiteks baskidest ETA terroristidele, siis islamiäärmuslaste vastuvõtmiseks pole Kuubalgi erilist isu.