Füüreripunker Berliinis: Koht, kus suur sõda armetu lõpu leidis
Adolf Hitler, kes oli juba 1934. aastal Saksamaal ühendanud nii kantsleri kui ka riigipea ametid ise võetud füüreri tiitliga, kolis 16. jaanuaril 1945, ehk siis täpselt 70 aastat tagasi Berliinis asuvasse Füüreripunkrisse (Führerbunker). Sõjalist krahhi vältida polnud enam võimalik, just selles punkris oli Hitler ka nähtavasti sunnitud enda elu lõpetama.
Seal ta abiellus aprilli lõpupäevil Eva Brauniga ja selles punkris nad ka oma elutee 30. aprillil 1945 lõpetasid, nähtavasti enesetapuga. 1945. aasta aprilli viimaste päevade sündmuste kohta on küll veenvat faktimaterjali üsna vähe, ehk teooriad, kuidas Hitler sealt põgeneda oleks suutnud on levinud, aga ei kummuta seni kehtivat teooriat Hitleri enesetapu kohta.
Rokokoo-stiilis riigikantselei (endine Poola Radziwillide aadlisoo) palee Berliinis, aadressil Wilhelmstraße 77 oli küll valminud juba 1739. aastal, ja selles hoones oli tehtud suuri otsuseid kantsler Otto von Bismarcki päevist peale.
1936. aastal valmis hoone keldrisse nn Eelpunker (Vorpunker), mis pidi pakkuma Adolf Hitlerile peavarju suurte õhurünnakute ajal. Paraku sobis Hitleri arvates vana riigikantselei hoone pigem seebitehasele kui impeeriumi keskusele, seega lasi ta oma ihuarhitektil Albert Speeril kavandada ja ehitada uue riigikantselei hoone 1934-1943.
Ja nii valmis ka võimsam punker, kuhu sõjalise ebaedu korral varjuda - Füüreripunker oli ühendatud Eelpunkriga, aga sellest täiesti lahutatav. Füüreripunkri valmimisaastaiks olid 1936-1944.
Kui eelpunker asus vana riigikantselei hoone keldrist 1,5 meetrit sügavamal, siis Füüreripunker oli juba ehitatud vana riigikantselei õuealale maapinnast 8,5 meetrit sügavamale. Ligemale 30 väikest ruumi oli kaitstud nelja meetri paksuse betoonmüüriga, lagi selle peal oli aga kolm meetrit paks. Ehitusfirma Hochtief, mis füüreripunkri ehitas, tegutseb siiani.
Generaator pakkus punkrile elektrit, kraanidest tuli sisse pumbatud allikavett. Kuid kuna ehitis asus põhjaveekihis, pidid ka pumbad pidevalt töötama, et niiskust konstruktsioonist eemal hoida. Sidekanaliteks olid telex-ja raadiosüsteem, sõja lõppjärgus oli Hitler aga pidanud informatsiooni hankimisel tuginema lausa BBC raadiosaadetele, sest nendel oli rohkem andmeid kui tema enda ametnikel.
Nõupidamised punkris kestsid tavaliselt öö läbi, hoone oli rahvast pungil, samas kui linn oli pidevate õhurünnakute all, Hitler ise eelistas viibida pigem sügavamatel korrustel, kus oli rahulikum, et ta võis ka magada. Alles 22. aprilli paiku sai ka Hitlerile selgeks, et maailmasõda pole võimalik võita, mõistagi süüdistas ta ebaedus kindraleid, mitte ennast. 30. aprillil 1945 tegi Hitler füüreripunkris enesetapu, väidetavalt lasuga pähe, samas kui Eva Braun võttis või oli sunnitud sisse võtma tsüaniidikapsli. Surnukehad põletati seejärel riigikantselei õuel.
Võim oli nüüd natsionaalsotsialistliku partei teise mehe Joseph Goebbelsi käes, kes Eelpunkris resideerides andis Hitleri surmast teada suuradmiral Karl Dönitzile, lasi mürgitada ka enda lapsed ja sooritas päev pärast Hitlerit enesetapu koos oma naisega. Dönitzil ei jäänud muud üle, kui kapituleeruda liitlasvägede ees.
Riigikantselei punkrid jäid sõjategevuses suhteliselt terveks, 2. mail 1945 hõivas Punaarmee ka füüreripunkri, leides küll eest vaid sõestunud jäänuseid arvatavast füürerist. 1945-1949 lasid venelased aga riigikantselei hoonete rusud õhku, et likvideerida mälestust Hitleri võimuajast.
Katse füüreripunkrit ennast 1947. aastal õhku lasta aga ei õnnestunud. 1959. aastal üritas ka Ida-Saksa valitsus füüreripunkrit õhku lasta. Ehitis asus hiljem Berliini müüri lähistel, seega püsis ta suuresti puutumatuna 1989. aastani, alles taasühinenud Saksamaal on seda piirkonda põhjalikult ümber ehitatud. See, mis punkrist alles, on aga sügaval kohaliku parkimisplatsi all. Mõned punkri koridorid on ka säilinud, kuid avalikkus neile ligi ei pääse. 2006. aastal pandi punkri asukohale ka infotahvel fotode ja selgitustega punkri mineviku kohta.
