Kui võrrelda Päikesesüsteemi struktuuri näiteks aatomiga tekib selge lahkheli - elektronid tiirlevad teatavasti aatomituuma ümber üsnagi erinevatel tasanditel, tähesüsteemid ja ka galaktikad paistavad ometi olevat lapikud, justkui kettad, kus tuuma ehk päikese ümber tiirlevad elektronid ehk planeedid eelistavad kahedimensioonilist vormi. Probleem pole mitte selles, et astronoomid oleks vaid harjunud asju kahedimensiooniliselt, ehk paberil joonistama. Küsimus on hoopis, kas me peaksime aatomi ehitust samuti lapikuna joonistama.

Selgeks saab aga see, et kui tuum ehk Päike selle süsteemi keskel pöörleb, siis just pöörlemine sunnib ka ümbritsevat massi korrastama end pigem lapiku ketta vormi. Ka Saturni rõngad on lapikud ja ega Kuugi ümber Maa just päris juhuslikult tiirle. Niisiis, unustage 3D, õige vorm on siiski 2D?