Kääbusplaneet Eris - nii leidsidki astronoomid tülijumalanna taevast üles
Kümme aastat tagasi, 5. jaanuaril 2005 võisid Mike Brown ja tema meeskond California Palomari observatooriumis teatada uue taevakeha leidmisest. Esialgu kutsuti seda telesarjast lähtuvalt Xenaks, hiljem sai aga suurim kääbusplaneet meie päikesesüsteemis ametliku nime antiik-Kreeka tülijumalanna järgi - Eris. Erisel on ka teada üks kuu - Dysnomia - nimeks "seadusetus" ehk võetud ühelt tülijumalanna tütardest.
Ühte teist telesarja parafraseerides pole siiski päris selge "mitmendaks kiviks Päikesest" me Erist peaks lugema. Kui ametlikud kaheksa planeeti liiguvad üsna ringikujulistel orbiitidel ümber Päikese, nagu ka Marsi ja Jupiteri vahel tiirlev kääbusplaneet Ceres, siis kaugemal olevad kääbusplaneedid on juba elliptilisel orbiidil.
Kui Neptuun tiirleb enam-vähem stabiilselt 30 astronoomilise ühiku (AU) kaugusel Päikesest, siis Pluuto on Päikesest kord 29,7, kord 48,9 AU kaugusel, Haumea kord 34,7, kord 51,5 AU, Makemake kord 38,6, kord 52,8 AU kaugusel. Eris on aga veelgi heitlikum, orbiidi lähimas punktis (periheelis) on ta Päikesest 37,9, kaugeimas punktis (afeelis) aga 97,6 AU kaugusel, ehk siis 97,6 korda kaugemal kui Maa. Lisaks on vahepealne ruum juba niivõrd täis kõikvõimalikku muud kivipuru ja asteroide, et nende reastamine tundubki juba mõttetu.
Viimatistel andmetel asub Eris oma kuuga peaaegu et kaugeimas punktis, Päikesest 96,4 AU kaugusel, seega on nad ka kaugeimad meile teadaolevad objektid Päikesesüsteemis (kui kaks sellest juba väljuvat/väljunut Voyager-sondi ära unustada). Erise läbimõõduks on arvestatud 2326 ± 12 km, kogupindalaks 17 miljonit ruutkilomeetrit, Päikesele teeb ta tiiru peale, ehk sealne aasta on võrreldav, 558,04 Maa aastaga. Keskmiseks pinnatemperatuuriks 42,5 Kelvinit, ehk -231.15 Celsiust - pole just eriti inimsõbralik keskkond. Lähimale Päikesele jõuab ta alles aastal 2256. Eris on piisavalt ere taevakeha, et seda on võimalik näha isegi amatöörteleskoopidega. Praegu paistab ta Vaala tähtkujus, 2036. aastal peaks aga jõudma taevakaarel Kalade tähtkujusse. Maalt vaadates paistab ta halli värvi taevakehana.
Niisiis, kääbusplaneedi Eris avastajad olid Mike Brown, Chad Trujillo ja David Rabinowitz, California tehnoloogiainstituudi Caltech Palomari observatooriumist, tuginedes juba 2003. aastal võetud fotodele. Mike Brown on ka viljakamaid neptuunitaguste objektide avastajaid, ametlikult on tema kontol 16 sellist taevakeha, mitteametlikult on ta aga avastanud võimalikke asteroide ja kääbusplaneete märgatavalt rohkemgi. Kokku on selliseid objekte aga kirjas juba enam kui 1500, suures osas just tänu Browni meeskonnale.
Erist (ehk siis tollal Xenat, planeet X-i), rutati juba algul kümnendaks planeediks nimetama, sest ta paistis olevat suurem kui Pluuto, ja omas üsna selgeid planeedi tunnuseid, kuid 2006. aasta rahvusvahelise astronoomialiidu otsus luges ta siiski kääbusplaneediks, ilma selge järjekorranumbrita. Lisaks sellele, et Eris on kääbusplaneet, üks Neptuuni-taguseid plutoide, liigitatakse teda ka hajutatud ketta objektiks (SDO), ehk siis Kuiperi vöö hajutatud osasse kuuluvaks taevakehaks. Just nende uute taevakehade kuuluvuse ja liigitamise tüli muutis õigustatuks ka tülijumalanna nime andmise kääbusplaneedile.
Xena ja Gabrielle siiski taevas püsivat kohta ei saanud. Brown ise oleks eelistanud hindu mütoloogiast laenatud nime Lila, aga kuna ta oli saanud kõvasti võtta omavoli eest Sednale nime panekul, hoidis ta nime enda teada. Ka Persephone, kreeka mütoloogias Pluuto abikaasa, otsib oma nimele veel sobivat kandjat.
