CIA viitas raportile „CIA ja U-2 programm, 1954-1974“, mille autorid on Gregory Pedlow ja Donald Welzenbach ning kus on juttu luurelennuki U-2 arendamisest, vahendab New York Post.
Selles seletatakse, kuidas lennukite katsetamine tõi kaasa teadete massilise kasvu ufode kohta.
„U-2 katsetamine suurtel kõrgustel tõi kaasa ootamatu kõrvalmõju – tundmatute lendavate objektide kohta tulnud teadete tohutu kasvu,“ öeldakse raportis.
1950. aastatel lendas enamik reisilennukeid 3000-7000 meetri kõrgusel, samas kui sõjalennukid, näiteks B-47 ja B-57 lendasid kuni 12 000 meetri kõrgusel.
„Teateid tuli kõige rohkem varastel õhtutundidel reisilennukite pilootidelt, kes lendasid idast läände. Kui päike kadus 7000 meetri kõrgusel lennanud reisilennuki jaoks horisondi taha, oli lennuk pimeduses,“ seletavad raporti autorid. „Aga kui U-2 lendas samal ajal reisilennuki läheduses, oli tema jaoks horisont 18 000 meetri kõrgusel lennates palju kaugemal ning olles nii kõrgel taevas püüdsid tema hõbedased tiivad ja peegeldasid päikesekiiri ning tundusid 12 000 meetrit allpool lendavate reisilennukite pilootide jaoks leegitsevad objektid. Kui U-2-d hakkasid lendama kõrgemal kui 18 000 meetrit, hakkasid lennujuhid saama suuremal arvul teateid ufode kohta.“
Sel ajal ei uskunud keegi, et mehitatud lend on võimalik kõrgemal kui 18 000 meetrit ning seetõttu ei osatud ka oodata nii kõrgel lendavaid objekte.
U-2 ja hilisemad OXCART-i (SR-71 Blackbirdi eellane) lennud on raporti andmetel enam kui poolte ufoteadete taga 1950. ja 1960. aastatel.
