Ikka veel loomata Palestiina riik - kellele unistus, kellele õudusunenägu

Juba 1947. aastast alates on otsitud lahendusi, mis teeks lõpu vägivallakeerisele Lähis-Idas, kuid selle aja sees on ilmavalgust näinud vaid pool lahendusest - Iisraeli riik. Teise poole, ehk Palestiina omariiklusest on palju deklaratsioone tehtud, ka rida sõdu maha peetud, aga mida ikka veel pole, on maailmakaardile kantav uus riik.

Nime Palestiina algupäraga palju pead vaevama ei pea, ka araabiakeelne nimekuju Filasṭīn ütleb selgelt ära, et see loeb omale õigusjärgsust muistsetest vilistitest, keda mainib ka Piibel ja kelle seostub näiteks ka Taaveti ja Koljati omavaheline kokkupõrge. Samast asjast järeldub ka see, et juudid leiavad juba pühakirjast piisavalt põhjuseid selle riigi vastu olla.

Nimekuju Palestiina eksisteerib antiikaja kreekakeelsetes allikates, sarnaseid nimesid leidub aga sajandeid varem ka Egiptuse ja Assüüria allikates. Herodotos kirjeldab Palestiinat kui regiooni, mis jäi Süüria ja Egiptuse vahele. Aastail 135-390 m.a.j. eksisteeris ka Rooma impeeriumi provints nimega Syria Palaestina, mille Bütsantsi võim seejärel jagas kaheks, kuni mõlemad provintsid 7. sajandil araablaste kätte langesid.

Araablased tegid Palaestina Prima provintsist oma sõjalise ringkonna Jund Filastin, mis kestis kuni ristisõdadeni välja. 11.-12. sajandil eksisteeris enamikul Palestiina aladest Jeruusalemma kuningriik. vahepealse segadusteaja järel kinnistus 16. sajandil aga Palestiina alade kuuluvus Osmanite riigis Damaskuse vilajeti alla, Jeruusalemma sandžakina.

Esimeses maailmasõjas hõivasid Briti väed Palestiina alad 1917. aastal, ja sõja lõppedes sai Palestiinast Briti mandaatala, samas kui Süüria ja Liibanon jäid Prantsusmaa kätte. Briti võimude vastu puhkesid küll peaaegu koheselt nii araablaste kui ka juutide ülestõusud ja juba kahekümnendate lõpust alates on maailma meedia pidevalt võinud kirjutada ka arveteklaarimisest juutide ja araablaste (ehk antud juhul palestiinlaste) vahel. Nii juudid kui ka araablased lõid oma terrorirühmitusi, ning selle ala administreerimine osutus Londoni jaoks lõpuks võimatuks.

ÜRO peaassamblee võttis 1947. aastal vastu Palestiina jagamise plaani, mis nägi ette eraldi juudi ja araabia riike, ning vahepealset valitsemisvormi Jeruusalemma linnale. See plaan järgis peamiselt venelaste ja ameeriklaste survel käima pandud dekoloniseerimise eesmärke, vastas sel hetkel ka juutide nõuetele, kuid palestiinlaste jaoks oli lahendus vastuvõetamatu.

Palestiinlaste mõjukaimaks liidriks kuni viiekümnendate lõpuni oli endine Jeruusalemma suurmufti (usuline liider) Haj Amin al-Husseini, kes küll juba 1937. aastal oli maalt välja aetud. Ja juba enne Teist maailmasõda oli temast saanud suur Adolf Hitleri sõber Saksamaal. Juutidel oli temaga kokkulepete sõlmimine võimatu, temal oli aga võimatu leppida sellega, et uute sisserändajate tarbeks Palestiina aladest tükke ära võetakse.

1948. aastal, kui Iisraeli riik välja kuulutati, pani suurmufti Araabia Liiga toel kokku ka valitsuse Palestiina aladele (Hukumat 'umum Filastin), mis küll ei saanud laiemat tunnustust, paiknes ta esmalt Gaza sektoris, seejärel juba Kairos. Jordaaniameelsed jõud kuulutasid aga kuningas Abdullah I 1948. aasta lõpus ka Palestiina alade kuningaks. 1948-1949 sõjaga jäi ka enamik Palestiina aladest Iisraeli võimu alla, 1967. aasta sõjaga laiendas Tel Aviv oma võimuala veelgi.

Palestiinlaste valitsus Egiptuses saadeti lõplikult laiali 1959, sest ta polnud oma ülesannetega hakkama saanud. Araablaste leer oli lõhki, esialgu polnud nende taga selgelt ei Moskva ega ka Washingtoni toetust. Teatavasti pööre, kus Washington asus selgelt toetama Iisraeli riiki ja Moskva selgelt kõiki palestiinlaste ettevõtmisi, saabus alles viiekümnendate lõpus.

Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO, araabia k Munaẓẓamat at-Taḥrīr al-Filasṭīniyyah) loodi 1964. aastal Araabia liiga poolt relvastatud võitluseks Iisraeli vastu, ja seekord oli Moskva käsi tugevalt seal sees. 1969. aastal selle juhiks saanud Yassir Arafat esindas küll tsentristlikumat leeri, samas kui terroristlike rühmituste tegevus aktiviseerus oluliselt, saades tuge ja väljaõpet nii Moskvast kui Araabia riikide luureteenistustest. PLO kandealaks kujunesid peamiselt palestiinlaste põgenikelaagrid naaberriikides, rühmitused nagu Must September, PFLP (juhiks Moskva-meelne George Habash), Abu-Nidali rühmitus jt viisid aga terrorismi juba rahvusvahelisele areenile.

Sõda Iisraeliga polnud küll PLO jaoks ainuke rinne. Jordaaniaga pidas PLO maha sõja 1970. aastal. Liibanonist ajas Iisraeli armee PLO välja aga 1982. aastal. Tuneesias kuulutas Palestiina Rahvusnõukogu 1988. aasta 15. novembril aga välja juba iseseisva Palestiina riigi (eksiilis). Arafat püsiski selle eksiilpresidendina Tuneesias 1993. aastani, samas kui okupeeritud Palestiina aladel alustas 1987. aastal ülestõusu hoopis uus Egiptuse-meelne rühmitus Hamas.

Arafat oli juba valmis leidma kompromissi Iisraeliga, 1993. aasta Oslo kokkulepped avasid tee Iisraeli käes olnud aladel Palestiina omavalitsuse loomiseks, mille juhiks sai 1994. aastal just Arafat. Hamas seda kokkulepet ei tunnistanud, ning sõda Iisraeliga jätkus. Ja paraku on ka Iisrael iga Hamasi sammu eest karistanud kõikiu palestiinlasi tervikuna. Hamasi on küll põhjust pidada äärmusrühmituseks, kuid tal olid ka omad selged põhjused mitte tunnistada Iisraeli riiki.

ÜRO-s oli PLO-l vaatlejataatus juba 1974. aastast, mitteliikme staatus anti Palestiina omavalitsusele aga 2012. aastal. Terve rida rahvusvahelisi organisatsioone on Palestiina juba oma liikmeks võtnud, kuigi riigina seda pole veel olemaski. Lõppenud aasta eelviimasel päeval lükkas ÜRO julgeolekunõukogu järjekordselt tagasi ettepaneku Palestiina riigi tunnustamiseks. USA vastuhäälest ka piisab selle algatuse vetostamiseks.

Probleem on olnud mitte ainult Iisraeli ja Hamasi seni kestvas sõjas, vaid ka selles, kas PLO peavoolu (ehk rühmitust al-Fatah) nüüd esindav president Mahmoud Abbas ja Hamasi liidrid suudavad omahahel kokku leppida.

Nn teine intifada läks palestiinlaste aladel (Hamasi eestvedamisel ja 2004. aastal surnud Arafati kiuste) lahti 2000. aastal, valimistega 2006. aastal sai Hamas oma kontrolli alla terve Gaza sektori ala, kui Jordani läänekallas jäi Abbasi kontrolli alla, ja nende kahe rühmituse kodusõda 2007. aastal jagas ka omavalituse efektiivselt kaheks.

2014. aasta aprillis saavutasid Hamas ja al-Fatah lõpuks ajaloolise kompromissi ühtsuse taastamiseks, aga uusi valimisi pole ikka veel toimunud. Valitsemiseks pole juba 2009. aastast alates mandaati ei Abbasil ega ka parlamendispiikril Abdul-Aziz Duwaikil, keda Hamas riigipeaks tunnistab. Lõplik lahendus, mis võimaldaks neil aga Iisraeliga ära leppida, on siiani saavutamata.

1948. aastal jäi Palestiina riik loomata, sest araablased ei olnud kompromissideks valmis, täna on aga selge, et kompromisside tahet pole ei Iisraelis ega seni veel ka palestiinlaste poolel.