Miks pole Panteon kokku varisenud? Antiik-Rooma betoon oli nüüdisaegsest parem
Tõsiasi, et Rooma Panteon siiamaani püsti püsib, on samavõrd imeline kui hämmeldav. Meie ajaarvamise teisel sajandil püstitatud rajatis kujutab endast antiikmaailma kõrgeima, 43,3 meetri kõrgusele ulatuva laega vägevat betoonhoonet.
Raamatu „Rooma Panteon: betooni võidukäik“ (The Roman Pantheon: The Triumph of Concrete) autor David Moore väidab, et ükski nüüdisaegne arhitektuuriinsener ei julgeks üritada püstitada samasugust ehitist täielikult betoonist, ilma igasuguse terassarruseta.
„Praegused nõuded tehnilistele lahendustele lihtsalt ei lubaks sellist üleastumist,“ osutas elukutseline insener Moore.
Ometi on Panteon püsinud juba ligi 2000 aastat, taludes edukalt maavärinaid, barbarite vallutusi ja loodusjõudude lakkamatut räsimist.
Teadlased on juba aastaid oletanud, et Panteoni ehitamiseks kasutatud betoon peab olema kuidagi eriliselt vastupidav. Mitmed uurijad on arvanud, et vulkaanilise tuha lisamine betoonisegule võis seda tugevdada.
Värske uurimuse raames puurisid teadlased end Rooma perioodi betooni saladustesse, et vastupidavuse põhjus viimaks välja selgitada. Ootuspäraselt osutus betoonisegu kriitilise tähtsusega osiseks konkreetse koosseisuga kombinatsioon lubjast ja vulkaanilisest tuhast.
Esimese sajandi Rooma arhitekti Vitruviuse retsepti põhjal valmistatud betooni teaduslik analüüs näitas, et muistne mört sisaldab tihkeid kämpe, mida moodustab mineraal nimega strätlingiit (Ca2Al[(OH)6AlSiO2(OH)4]·2.5H2O).
Strätlingiidikristallid meenutavad mikrokiude, mida lisatakse nüüdisaegsele tsemendile eesmärgiga sarrustada selle murdumisohtlikke piirkondi. Strätlingiidikristallide vastupidavus osutus aga mikrokiudude omast suuremaks; samuti taluvad need paremini söövitava toimega keskkonnamõjusid.
