Uuest raamatust 100 AUTOT 2: Sõiduk, mis pidi toimetama kanamunad tervena turule
Raamat juba kauplustes müügil.
Citroën 2CV – 1948-1990 .a: (katkend raamatust)
Citroëni peadirektoril Pierre Boulanger´l sündis erakordse prantsuse rahvaauto idee Clermont Ferrand´is veedetud puhkuse ajal. Linnaturul sagivaid talupidajaid jälgides tekkis tal kujutluspilt, kuidas nood oma toodangu hobuvankrite asemel hoopis väikeste, ökonoomsete ja hinnalt kättesaadavate autodega kohale toimetavad.
Selline praktiline auto pidanuks mahutama 2 inimest ja koti kartuleid, sõitma kuni 60 km/h ja tulema sajal kilomeeril toime 3 liitri kütusega. Sõiduk pidi tema arvates olema vedrustatud sedavõrd pehmelt, et munad korvis isegi üle küntud põllu sõites terveks jääksid. Ehituse lihtsus pidi võimaldama masinatega mõnevõrra niigi tuttaval talumehel autot kodus remontida.
Esimene prototüüp valmis 1936. aastal ja nägi oma rihvelplekist pindade ja ainsa, tee telgjoone pool asuva esilaternaga üsna hirmutav välja. Auto proportsioonid olid sellega enam-vähem paigas, rohmakas välimus vajas lihtsalt kohendamist. Kuna hinda püüti igati alla suruda, loobuti esialgu isegi elektristarterist ja 375 cm³ mootor võimsusega 8 hj tuli käima vedada nagu muruniiduk. Käivitusvänt arvati naisperele siiski enam sobivat, aga lõpuks tuli ikkagi starter mängu. Boulanger´ mõte pakkuda sellist sõidukit 5000 frangi eest oli ebarealistlik, väikese kasumi suure läbimüügi puhul taganuks 7000-7500 franki.
Rahvahulgad võinuks kõigist võimalikest odavaimale, kahe maksuhobujõu klassi kuuluvale autohakatisele Deux Chevaux esmakordselt pilgu heita juba 1939. aasta Pariisi autonäitusel, paraku jäi see pidamata. Puhkenud sõda katkestas esialgu ka arendustöö, aga aastail 1943-1944 võeti ahvatlev teema taas käsile. Selleks ajaks oli insener Walter Becchial valminud ka uus, õhkjahutusega mootor. Projekti kallal tuli töötada salaja, okupandid ei sallinud kusagil kohalike mittesihipärast initsiatiivi.
Alles 1948. aasta Pariisi autonäitusel oli Boulanger´l au oma ammuse mõttetöö vilja ka Prantsuse Vabariigi presidendile esitleda. Üle 1,3 miljoni külastajaga näitusel tekitas 2CV enamikes inimestes arusaamatust ja hämmastust. Paljud, sealhulgas ka ajakirjanikud ei saanud muiet varjata. Vähesed, eesotsas mõjuka šveitsi ajalehe Automobil Revue toimetaja Robert Braunschweigiga adusid, et tegu on erakordse šedöövriga.
„Kahehobujõuline“ oli praktiline auto, mille pehme katuse ja rudimentaarsed tagaistmed sai kergesti kokku panna. Igal sammul oli näha kokkuhoiu märke, aga see tegigi sõiduki kättesaadavaks nii meditsiiniõele kui üliõpilasele. Väljapaistev polnud mitte nõrk õhkjahutusega boksermootor, vaid hoopis enneolematu, ühe külje rattaid siduv vedrustus.
See kindlustas väga pehme sõidu ka külateedel ja isegi maastikul. Seetõttu kaldus auto kurvides ülemäära, kuid see nüanss polnud 60 km/h piires sõites kuigi kriitiline. Hoopis tähtsaim oli Boulanger´i antud kriteeriumi täitmine: „Kanamunad talumehe korvis peavad turule jõudma tervetena!“. Direktor ise oma lapsukese triumfi ei näinud, kuna hukkus 1950. aasta novembris autoõnnetusel.
2CV püsis koosteliinil üle 40 aasta ja seda valmistati 3,87 miljonit. 1990. aastal arendas 602 cm³ mahuga mootor esialgse 9 hj asemel tervelt 29 hj.
100 AUTOT 2
Tänavu möödub 35 aastat Margus-Hans Kuuse kultusteose „100 AUTOT” ilmumisest, mille puhul andis kirjastus Sidrunid ja Siilid välja autori uue valikuga järjeraamatu ajaloo kõige silmapaistvamatest sõidukitest.
„Loodan, et minu uus raamat „100 AUTOT 2” tekitab inimestes taaskord sügavamat huvi tehnikasaavutuste vastu,” tõdeb pool sajandit autodest kirjutanud Margus-Hans Kuuse. Tänavu juubelit tähistav teos oli esimene raamat raudse eesriide taga, mis tutvustas mujal maailmas toodetud sõiduautosid. Eesti poiste jaoks oli see „piibliks” ja ukseks automaailma.
Uus raamat „100 AUTOT 2” võtab värske ülevaatena kokku tehnikaajaloo esimesest sõidukist tänapäevani. Alustades ülemöödunud sajandi neljarattalistest ning lõpetades selle kümnendi hübriidsõidukitega koos kvaliteetsete stuudiofotodega. Margus-Hans Kuuse jutustab lugusid automaailma raputanud inseneride geniaalsetest leiutistest ning kujustuskunstnike meistriteostest, millest nii mõnedki on leidnud koha kunstimuuseumides.
