Viimasel ajal on esile kerkinud arusaam, mille kohaselt aeg, mis meie universumis liigub edasi, võib “teisel pool” Suurt Pauku tekkinud teises n-ö peegeluniversumis liikuda tagurpidi.

Kaks juhtivat hüpoteesi üritavad ajavektori suunda põhjendada Suure Paugu suhteliselt ühtlaste tingimustega.

Alguses oli see, mida me universumiks nimetame, nii kuum, et ainet ehk mateeriat tegelikult ei eksisteerinud — kõik oli üks lõpmata tuline supp.

Sedamööda, kuidas universum laienes ja jahtus, tekkisid tähed, galaktikad, planeedid ja muud taevakehad, mis andsid uuele universumile selle ebaregulaarse struktuuri ja suurendasid selle entroopiat.

2004. aastal pakkusid Sean Carroll ja Jennifer Chen välja hüpoteesi, mille kohaselt liigub aeg edasi toonase ja praeguse entroopia määrade erinevuse tõttu, rõhutades seejuures asjaolu, et tulevikus on universum palju korratum kui minevikus. Selline liikumine suurema entroopia poole andvatki ajale suuna.

Uus hüpotees ütleb aga, et varajase universumi madal entroopia on gravitatsiooni tõttu paratamatu ning et tegelikult annab just see ajavektorile suuna. Oletuse kontrollimiseks konstrueerisid hüpoteesi pooldajad lihtsa, Newtoni gravitatsioonifüüsika põhise mudeli, milles polnud rohkem kui tuhat osakest.

Märkimisväärne on, et selles simuleeritud Suure Paugu mudelis ei hakanud paisumine toimuma mitte ainult ühes, vaid kahes suunas.

Nende mudeldatud lihtne Suur Pauk tekitas kaks universumit, millest kumbki peegeldab teist. Ühes universumis paistab aeg liikuvat edasi. Teises liigub aeg tagurpidi — vähemalt meie perspektiivist vaadates.

Ajakirja Scientific American veergudel kommenteeris reporter Lee Billings: "Kui kumbki pool on piisavalt kompleksne, võivad neis tekkida vaatlejad, kes tajuvad aega möödumas eri suundades.

Sealses universumis elavad arukad olendid määratleksid enda ajajoont tollest kesksest seisundist eemalduvana. Nende seisukohast vaadates elame meie nende ürgses minevikus."