1965: Suure kirikulõhe lõpp, kuigi Vatikan ja õigeusklikud on ikka veel lahus

Suur Skisma või ka Suur Kirikulõhe ida- ja läänekristluse vahel kujunes lõplikult välja 1054. aastal, ja sellest alates ongi roomakatoliiklus ja õigeusk järginud erinevaid tavasid. Täna, 7. detsembril 1965 võtsid paavst Paulus VI ja Konstantinoopoli patriarh Athenagoras I aga vastastikku 911 aastat kestnud kirikuvanded maha.

Kristlik kirik sündis teatavasti idas, Jeesuse jüngrite ja apostlite najal, ja hakkas sealt seejärel kiiresti levima. Jeruusalemma järel tekkisid suuremad kogudused Antiookias, Edessas, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia ja Kreeka aladel, siis juba ka maailmariigi pealinnas Roomas. Esialgu pidid kristlased kannatama ulatuslikku tagakiusamist, 4. sajandil võttis aga Rooma keisririik sisuliselt kristluse üle, 380. aastal tehti sellest ka riigiusund. Samal sajandil sai keisri tahtel ja kiriku vaidluste tulemusel enamvähem kaasaegse vormi kristlaste pühakiri Piibel.

Impeeriumi krahh 5. sajandil tõi küll selgema vahe sisse, kui Roomas enam tugevaid võime polnud ja sealne paavst saavutas järjest ulatuslikuma mõju, eriti alates Kirikuriigi loomisest 754. aastal. Bütsantsis jäid patriarhid aga keisrist sõltuvaiks, pealegi oli sealsetel aladel veel neli erinevat rivaalitsevat patriarhi. Ükski neist ei võinud tunnistada teise ülimust, Rooma hakkas aga üha enam nõudma ka idariitusega kirikute kuuletumist.

• Jeruusalemma patriarhaat oli rajatud juba apostlite ajal, esimeseks patriarhiks peetakse Jakobust, kes suri kas 62. või 69. aastal m.a.j. Seda räsis küll tugevalt Jeruusalemma hävitamine roomlaste poolt 70. aastal, aga kirik jäi siiski püsima.
• Antiookia patriarhaat loeb oma algust Jeesuse jüngrist ja apostlist Peetrusest, kes küll rändas sealt peagi edasi Rooma. Antiookia patriarhi ametit omistatakse talle ajavahemikul 37 kuni 53 m.a.j.
• Aleksandria patriarhaat loeb oma algust evangelist Markusest, keda loetakse sealseks patriarhiks aastail 43 kuni 68. Ka Egiptuses tegutsev kopti kirik loeb teda oma rajajaks, aga koptid on jäänud siiski eraldi kristlusevooluks.
• Konstantinoopoli patriarhaat loeb oma rajajaks apostleid Andreas (38. a m.a.j.) ja Stachyst (38-54 m.a.j). Ja kuna Andreas olevat olnud juba Ristija Johannese jüngreid, siis võiks seda haru pidada isegi vanemaks Jeruusalemma patriarhaadist.
• Rooma patriarhaat ehk siis paavstivõim loeb oma rajajaks samuti apostel Peetrust, kes teatavasti jõudis lõpuks Rooma, kus ta keiser Nero aegse tagakiusamise ajal jalad ülespidi risti löödi. Paavstide nimekirja alustatakse Peetrusega küll alates Jeesuse ristilöömisest.

Kõik need viis piiskopkonda ehk edaspidi patriarhaati lugesid end võrdseiks, kuigi keiser Justinianus I ajal (527-565) oli tekkinud vormiline tähtsusjärjekord: Rooma, Konstantinoopol, Antiookia, Aleksandria ja Jeruusalemm. Skismasid ja lahkuminekuid nähti juba kristluse algusaegadest peale, teoloogiliste vaidluste kõrval olid kahtlematult mõjutajaiks ka patriarhide isikuomadused. Aleksandria patriarhaat oli läinud küll oma teed juba pärast 451. aastat, killunemine idakirikus oli seega sajandeid vana. Ja ka Rooma ning Konstantinoopoli paavstide-patriarhide jõukatsumine polnud 11. sajandil uus asi.

Suur Skisma

Aastal 1053 käskis Konstantinoopoli patriarh sulgeda kõik ladina riitusega kirikud Ida-Rooma riigi pealinnas. Rooma paavsti legaatide külaskäik 1054. aastal lõppes sellega, et kaks kirikut panid vastastikku üksteist kirikuvande alla. Leppimine osutus võimatuks.

Reformatsioon ja usupuhastus, mis juba 16. - 17.  sajandil sundis otsima kompromisse luterluse ja rooma-katoliikluse vahel, on loonud läänemaailmas sallivusele ja leplikkusele sobivama õhkkonna. Idariituse patriarhaadid pole aga ammu enam nii mõjukateks jõududeks kui 1054. aastal. Sajandeid lahus tegutsenud kristlikke voolusid on 20. ja 21. sajandil üritatud järjest lepitada.Ühisesks kirikuks neid pidada küll endiselt ei saa.

Alates 1965. aastast on Vatikan ja õigeusu kirikud kinnitanud järjest oma leppimise tahet, paavsti visiit Konstantinoopolisse ehk Istanbuli 1967. aastal oli esimene selline pärast 710. aastat. Moskvasse pole aga paavst siiani jõudnud, ehk vähemalt ühe õigeusu kirikuga on Vatikan ikka veel tülis. Paavst Franciscus I ja Moskva patriarh Kirill otsivad praegu võimalusi omavahel ära leppida, paavsti visiit Moskvasse on tõsiselt päevakorras.

Tänapäeval võib kristlasi maailmas kokku lugeda 2,2 miljardit, ehk tegemist on selgelt suurema usundiga enne islamit, ateismi ja hinduismi.