Kui Eiffeli torn 1889. aastal üldise imestamise ja heakskiidu saatel külastajatele avati, nautis selle projekteerinud Gustave Eiffel tunnustust täiel rinnal

Nagu polnuks sellest veel küll, selgus varsti, et ta oli tolle maailmaime tipu lähedale ehitanud iseenda tarbeks väikese korteri, mis täitis Pariisi kõrgklassi südamed kadedusega.

Too erakorter oli küll väike, aga see-eest hubane. Vastupidiselt tööstusliku välimusega terastaladele, millest ülejäänud torn koosneb, oli korter kuuldavasti sisustatud lihtsas, teadlastele südamelähedases stiilis.

Seinad olid kaetud soojades toonides tapeediga ning mööbliesemete hulgas leidusid pehme sitskattega sohvad, puust kapid ja isegi tiibklaver, mis aitasid 300 meetri kõrgusel taevas mugavat õhustikku luua. Korteri kõrvale olid ehitatud ka mõned ruumid laboratoorsete katsete läbiviimiseks.

Ülaloleval fotol on salakorter tänapäeval, ilustuseks Eiffeli ja Edisoni kujud.

Kui kuuldused mugavast pesakesest levima hakkasid, läks Pariisi kõrgseltskond kadedusest roheliseks. Kuuldavasti laekus Eiffelile hulgaliselt ettepanekuid üürida ruum välja kas või üheksainsaks ööks.

Insenerist arhitekt lükkas kõik pakkumised tagasi, kuna eelistas korterit pruukida vaikseks mõtiskeluks ja mainekate külaliste võõrustamiseks. Näiteks külastas Eiffelit Thomas Edison, kes kinkis talle ühe oma fonograafidest.

Korterisse, mis aastaid oli külastajaile suletud, saavad uudishimulikud turistid nüüd sisse piiluda. Suur osa selles sisustusest on säilinud ning lisaks võib seal kohata Eiffeli ja Edisoni mannekeene.

Tõenäoliselt tekitab Eiffeli salakorter ka paljudes nüüdisaegsetes arhitektuurihuvilistes sama ränka kadedust kui ehitamise ajal.

Allikas: Atlas Obscura