Kas skisofreenia on ikka "päris" haigus või pigem stereotüüp?
Püüdes distantseeruda psühhoosi ja skisofreenia kirjeldamiseks kasutatavast traditsioonilisest terminoloogiast, on Briti psühholoogialiit BPS asunud selle teema käsitlust nüüdisajastama. Värske dokument seab kahtluse alla paljud skisofreenia kohta levinud hoiakud, muu hulgas arusaama, et tegu on haigusega.
Alates 1911. aastast, mil Eugen Bleuler selle sõna kasutusele võttis, on skisofreeniadiagnoos olnud vastuoluline ja ebamäärane. Selle sõna tähendus on läbi teinud üsna radikaalseid muutuseid, nihkudes kunagisest arusaamast, et tegu on progresseeruva ajuhaigusega, 1980. aastatel akadeemilises psühhiaatrias levima hakanud käsitluse poole, mis lahterdab skisofreenia neuroarenguliseks häireks. Erinevaid hinnanguid skisofreeniale võib pidada revolutsioonilisteks või reformistlikeks.
Mõned reformistid nagu psühholoog Michael Green leiavad, et seni levinud skisofreenia-kontseptsioon on jäik ja talumatult täpne. Nad ei looda, et kunagi leitakse üks eraldiseisev geen või lihtne biomarker, mille alusel skisofreeniat tuvastada saaks, ega nõustu seisukohaga, mille kohaselt on see progresseeruv ja degeneratiivne ajuhaigus, kuid skisofreenia nimetamine häireks, haiguseks või sündroomiks pole nende jaoks siiski probleem.
Suurimaks lahknevuseks rohkem ja vähem skeptiliste ekspertide hinnangutes skisofreenia-määratlusele on nähtavasti see, kui pakiliseks peavad nad vajadust sellest üleüldse loobuda.
Skisofreenia-sildiga õigustatakse sundraviviise, see võimendab vaimuhaigete häbimärgistamist ning on kujunenud koguni mõõdukalt rassistlikuks iseloomustuseks. Nn stereotüübi-ohu teadusliku uurimise tulemused annavad mõista, et mõnedel tingimustel võib teadlikkus sellest diagnoosist skisofreenia-kriteeriumile vastavate isikute psühholoogilisi ja ühiskondlikke probleeme võimendada. Revolutsioonilisemad psühhiaatrid leiavad, et määratlus tuleks lõplikult hüljata.
Mõned kriitikutest ei nõustu arusaamaga, mille kohaselt on skisofreenia-diagnoosiga inimesed haiged, kuigi see käsitlus ei kattu ilmselt igaühe isiklike kogemustega. Küsimus, kas skisofreenia on „päriselt olemas“, on mingis mõttes asjassepuutumatu.
Uuendusmeelsetel psühhiaatritel on põhjust öelda, et tegu pole haigusega — skisofreenia on metafoor, mis sageli on eksitav ja liigagi sageli n-ö esemestatud. Samas märgivad reformistid õigustatult, et ehkki ajalooliselt on skisofreenia vägagi ebakindel konstruktsioon, eksisteerib selle hägustes piirides ometi märkimisväärne, sageli vaimselt kurnav kogemustespekter, millest pole võimaliku ainuüksi soovimisega vabaneda.
