Nagu tavaks, sai alustatud täiesti tavalistest peeglitest koos kit-objektiividega ning vaikselt sai liigutud edasi üha võimsamate aparaatideni ning paremate objektiivideni, kirjutab Kiip.ee.

Nüüd, mil olen otsustanud fotograafiast loobuda muude hobide kasuks, ulatati kätte Canoni peegelkaamera (70D) ning Tamroni (16-270 mm) objektiiv ja paluti mõned sõnad kirja panna.

See on suurem katsumus kui võib esmalt tunduda. Esimesena tundusid Canoni nupud harjumatud, kuid seda vaid seetõttu, et Nikoni nuppude asetus on mul pähe kulunud.

Pärast ühe kuu pikkust kasutamist avastasin, et ma endiselt ei suuda manuaalrežiimist leida ava muutmise võimalust. Vaatasin ka internetist, kuid sealne juhend ei aitanud. Kui tahtsin ava muuta, siis ei jäänud muud üle kui avaprioriteeti kasutada, kaotades võimaluse säriaega muuta.

Sama taseme Nikonil on 2 eraldi ketast – üks ava, teine säriaja muutmiseks, ju see ongi mind mugavaks teinud.

Teine väljakutse, millega puutusin Canoni puhul kokku, oli fookuspunkti muutmine. Nikonil on vaja ainult noolenuppu vajutada, et fookuspunkt saada sinna, kuhu vaja, kuid Canoni fooksupunkte tuli otsida eraldi nupu alt. Kiires olukorras väga ebamugav!

Pilte tegi 70D loomulikult hästi, kvaliteedi üle nuriseda ei saa, pildikvaliteedil D7100-ga vahet ei tee. Aga eks nad olegi samast klassist kaamerad ning pildikvaliteedi vahet näeb vaid süvatesti tehes.