Neljas, 4,5-s ja viies põlvkond: reaktiivhävitajad Euroopa taevas
Reaktiivhävitajaid on kombeks jaotada põlvkondadesse. Sellise klassifikatsiooni järgi kuuluvad need tänapäevased hävitajad enamikus neljandasse põlvkonda. Mõningad kolmanda põlve hävitajad, näiteks ameeriklaste nimekas F-4 Phantom II, prantslaste Mirage F1 või venelaste MiG-id 21, 23 ja 25 lendavad veel, aga nad on juba lahkujad. Ainus relvastuses olev viienda põlve hävitaja on ameeriklaste F-22. Ameeriklaste hävitaja F-35, venelaste T-50 ja hiinlaste J-20 on alles katsetusjärgus. Neljanda põlve reaktiivhävitajaid on mitu, tuntuimad neist on ameeriklaste F-15, F-16 ja F-18 ning venelaste Su-27 ja MiG-29. Neljanda põlvkonna kõrval räägitakse ka neli-koma-viienda põlve hävitajatest. Siia kuuluvad näiteks prantslaste Dassault Rafale, nelja Euroopa riigi ühistööna valminud Eurofighter Typhoon ja rootslaste JAS 39 Gripen.
Hävitajate neljas põlvkond
Neljanda põlve hävitajate põhikontseptsioon töötati välja eelmise sajandi 70-ndatel aastatel. Kõik selle põlvkonna ülalnimetatud esindajad tegid ju oma esmalennud 1970-ndatel. Seega kajastab see generatsioon tolle kümnendi ideid, vähemalt mõningates olulistes lennukiehituse valdkondades. Oluline tegur tollaste ideede kujunemisel oli Vietnami sõjas saadud kogemused. Eelneva põlve reaktiivhävitajate loomisel oli arvatud, et saavutatavad suured kiirused ning kaugtegevusega raketid teevad hävitajate lähivõitluse mõttetuks. Õhusõda Kagu-Aasias näitas aga selle arusaama alusetust.1
Hävitajate lähivõitluses, inglise keeles dogfight, on otsustavaks lisaks asjakohasele relvastusele – pardakahur ning lähimaa õhk-õhk raketid – ka lennuki manööverdusvõime. Seetõttu pöörati neljanda põlve hävitajate loomisel suurt tähelepanu nende aerodünaamilistele omadustele. Üks võimalus lennuki manööverdusvõimet suurendada on vähendada tema stabiilsust. Tavaliselt konstrueeritakse lennuvahendid võimalikult stabiilsetena, s.t lendamisel püüavad nad vaatamata kõrvalmõjudele oma algset liikumist säilitada. Ebastabiilne lennuvahend muudab väikese kõrvalmõju tagajärjel kergesti oma liikumissuunda. Tavaolukorras on lennuki stabiilsus eelistatud – teda on kergem juhtida.
Kiirete manöövrite puhul aga annab teatud ebastabiilsus eeliseid, ta juhtimine on tunduvalt paindlikum ning lennuk on n-ö erksam. Manööverdusvõime suurendamiseks ongi neljanda põlve hävitajatele n-ö sisse projekteeritud teatud ebastabiilsus. Iseenesest oleks sellise lennuki juhtimine ränk töö – teda tuleb pidevalt ohjes hoida. Asja teeb lihtsamaks arvuti kasutamine, mis hoiab pidevalt püsitu lennuki ohjes ning annab piloodile vabad käed muude oluliste asjadega tegelemiseks. Selline juhtimissüsteem on tuntud inglisekeelse terminiga fly-by-wire (FBW). Mõnede autorite arvates ongi fly-by-wire’i kasutamine kõige määravam neljanda põlve hävitajate tunnus.
Selle generatsiooni hävitajatest rääkides tuleb mainida kindlasti nende kõrget hinda, millel oli omakorda mõju selle põlvkonna kujunemisel. Varem olid erinevad õhuoperatsioonid jaotatud eri liiki lennukite vahel. Hävitajad tegelesid peamiselt vastase lennuvahendite hävitamisega, ründelennukite ülesanne oli eelkõige maapealseid objekte hävitada ning vaatlus- ja luurelennukid kogusid teavet. Nüüd aga sundis lennuvahendite suur hind mitmeotstarbelisi lennukeid looma.
See tähendab, et üks ja seesama lennukitüüp võib kanda õhk-õhk relvastust ja võidelda hävitajana, aga võib kanda ka õhk-maa relvastust ja toimida ründelennuki või taktikalise pommitajana ning lõpuks võib ta pardal olla ka mitmesuguseid vaatlus- ja luureseadmeid. Tänapäeva hävitaja puhul pole midagi ebatavalist selles, et ta lendab näiteks välja maapealsete sihtmärkide ründamiseks, aga operatsiooni käigus hakkab hoopis hävitaja ülesandeid täitma ning lõpetab missiooni luurelennuga.
Põlvkond neli-koma-viis
Klassikalise neljanda põlve lennukite kõrval on olemas ka hävitajaid, mida nimetataks neli-koma-viiendaks (4,5) generatsiooniks. Siia kuuluvad lennuvahendid, mis konstrueeriti eelmise sajandi kahel viimasel kümnendil, mille aerodünaamilised omadused ei erine põhimõtteliselt n-ö klassikaliste neljanda põlve hävitajate omadustest, aga need on varustatud oluliselt paremate elektrooniliste vahenditega.
Kui neljanda põlve määravaks põhiomaduseks on peetud fly-by-wire’i süsteemi, siis 4,5 generatsiooni vastavaks tunnuseks peetakse nn AESA (active electronically scanned array) radareid. Kui tavalise radari antenn liigub mehhaaniliselt ning sellega liigutatakse ka radarikiire suunda, siis AESA radari antenn on liikumatu. Radarikiir liigub elektrooniliste vahendite abil. Selline radar on tunduvalt efektiivsem sensor ning ta vastupanuvõime mitmesugustele segajatele on märgatavalt suurem. Selle põlvkonna hävitajatel on teisigi elektroonilisi ja arvutustehnilisi uuendusi. Nii näiteks moodustavad koos tegutsevad lennukid kommunikatsioonivõrgustiku, kus ühe hävitaja seireandmed on ka teiste hävitajate käsutuses. Mida näeb üks, seda näevad ka teised.
Neljanda põlvkonna, aga ilmselt ka neli-koma-viienda põlvkonna hävitajaid iseloomustab veel üks eripära. Nimelt on enamik neist pikaealised. Vanimad tänapäevani lendavad hävitajatüübid on üle neljakümne aasta vanad. See ei tähenda, et need hävitajad oleksid igas asjas täpselt sellised nagu neid aastakümnete eest loodi. Jah, nende väliskuju – kere, tiivad, saba ja telik – võivad olla enam-vähem muutumatud. Tavaliselt on need lennukitüübid millalgi n-ö „keskea” paiku saanud uue ja moodsama mootori.
Ilmselt kasutatakse uuemate variantide puhul ka uuemaid materjale – kergemaid, vastupidavamaid ja teatud määral radarkiirgust absorbeerivamaid, et vähendada nende avastamise võimalusi. Kindlasti on relvastus oluliselt uuenenud. Tundmatuseni on aga muutunud antud lennukitüübi n-ö elektrooniline sisikond ehk avioonika. Siiani relvastuses olevad vanemad tüübid on varustatud nende moodsate süsteemidega, mis määratlevad neli-koma-viienda põlve hävitajaid – AESA radarid, moodsad sidesüsteemid, hulk uusi arvuteid jne.
Vaatleme nüüd mõningaid hävitajaid veidi lähemalt.
USA hävitajad
Siiani on maailma üheks kuulsaimaks hävitajaks USA veteran F-15. Väidetavalt ei ole teised hävitajad teda õhulahingutes kunagi alla tulistanud. Ise on F-15 alla lasknud üle saja vaenuliku õhuki.
Algselt oli F-15 loodud ainult õhuvõitlusteks. Esialgne variant kannab nimetust F-15A ning vastav kahekohaline treeningvariant F-15B. Moderniseeritud variandid on vastavalt F-15C ning F-15D. Hiljem konstrueeriti väliselt sarnane, aga oluliselt uuendatud variant F-15E Strike Eagle, mis on mõeldud ka maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. Tänapäeval on hävitaja F-15 erinevad variandid Saudi Araabia, Jaapani, Iisraeli, Korea vabariigi, Singapuri ning muidugi USA õhuväe relvastuses. Euroopas baseeruvad praegu USA hävitajad F-15, nii Eagle kui ka Strike Eagle Suurbritannias Lakenheathi lennubaasis. Hävitajad F-15C on külastanud ka Ämari lennubaasi. Ühe külastuse ajal kontrolliti nende abil lennubaasi püüdursüsteemide tööd.
Teine nimekas ning Euroopa taevas hästituntud USA hävitaja on F-16. Võrreldes eelneva lennukiga on ühemootoriline F-16 tunduvalt väiksem ja kergem ning seega ka oluliselt odavam. Algusest peale konstrueeriti ta mitmeotstarbeliseks. Teadaolevalt on see lennuk tänapäeval maailmas kõige rohkem toodetud hävitaja. Teda on toodetud üle nelja ja poole tuhande eksemplari ning ta on tänapäeval 25 riigi õhuvägede relvastuses.
Nii nagu enamus tänapäeva hävitajaid, nii kujutab ka F-16 endast üha enam modifitseeritud hävitajate pikka rida: F-16A/B,2 F-16C/D, F-16CM, F-16E/F. Peale selle on iga variandi raames olemas erinevaid blokke, mis näitavad erinevaid arengutasemeid. Nii näiteks on variandil F-A/B olemas blokid 1, 5, 10, 15, 20 ja veel mõned erilised blokid.
NATO riikidest kuulub F-16 Belgia, Taani, Kreeka, Norra, Hollandi, Türgi, Portugali, Poola ja USA õhuvägede relvastusesse. Ämaritki on F-16d korduvalt külastanud. Selle aasta mai algusest kuni augusti lõpuni baseerus siin Taani seda tüüpi hävitajate salk.
Nimetada tuleks veel ka USA hävitajat F/A-18 Hornet, mis on mõeldud mereväele ja merejalaväele baseerumaks lennukikandjatel. Lisaks Ameerika ühendriikidele on ta veel Kanada, Hispaania, Soome, Šveitsi ning mitme muu riigi relvastuses. Temast on olemas ka oluliselt uuendatud variant F/A-18E/F Super Hornet. Viimatinimetatu on tüüpiline näide sellest, kuidas traditsioonilise neljanda põlve hävitaja põhjal on loodud neli-koma-viienda põlve hävitaja. Nii F/A-18 Hornet kui ka tema järeltulija F/A-18E/F Super Hornet on osalenud mitmes uuema aja rahvusvahelises konfliktis. Soome õhuväe hävitajad Hornet on külastanud ka Ämari lennubaasi.
Nõukogude Liidu ja Venemaa hävitajad
USA hävitajad F-15 ja F-16 loodi konkreetseid nõukogude lennukeid kui potentsiaalseid vastaseid silmas pidades. Vene lennukikonstruktorid omakorda alustasid mõne aja pärast uute hävitajate konstrueerimist, mis oleksid vastasteks hävitajatele F-15 ja F-16. Eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses toimus kolme tuntud konstrueerimisbüroo vahel konkurss selgitamaks, kes hakkab uut hävitajat konstrueerima. Need kolm olid: Pavel Suhoi büroo, Aleksander Jakovlevi büroo ning Artjom Mikojani ja Mihhail Gurevitši juhitud büroo. Konkursi võitis Suhoi büroo.
Uue hävitaja konstruktoritele oli selge, et nad elektroonika osas ameeriklastega konkureerida ei suuda. Sestap püüti luua uus hävitaja märgatavalt parema aerdünaamilise konstruktsiooniga ning suurema manööverdusvõimega. Mõne eksperdi meelest see ka õnnestus. Konstruktorite töö tulemuseks oli hävitaja Su-27, millel on iseloomulik ja kergesti äratuntav välimus. Sellele lennukikonstruktsioonile toetudes loodi hulk lennukeid, mis on väliselt üsna sarnased – hävitajad Su-30 (kahekohaline), Su-33 (mereväe hävitaja lennukikandjal baseerumiseks), Su-35 ning hävitaja-pommitaja Su-34. Venemaalt ostetud litsentsi põhjal toodab Hiina rahvavabariik oma versiooni nimega Shenyang J-11.
Kui Su-27 ning tema „pojad-tütred” on vastasteks hävitajale F-15, siis otsustas Nõukogude Liit sellesama Suhoi büroos loodud põhiskeemi alusel luua ka kergema hävitaja, mis oleks vastukaal hävitajale F-16. Selle konstrueeris Mikojan-Gurevitši büroo ning see on tuntud MiG-29 nime all. Väliselt on see üsna sarnane hävitajale Su-27, kuigi viimasest oluliselt kergem ja väiksem. Poola õhuväe hävitajad MiG-29 osalesid sellesuvisel Ämari õhu-show’l.
Nii Suhoi kui ka Mikojan-Gurevitši hävitajad on olulised Vene relvakaubanduse ekspordiartiklid.
Euroopa oma hävitajad
Viimastel aastakümnetel on ka Euroopas loodud märkimisväärseid hävitajaid. Eelkõige tuleks siin nimetada nelja riigi – Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Hispaania – ühist hävitajat Eurofighter Typhoon, mille elueaks on planeeritud pool sajandit ning mida pidevalt täiendatakse. Tema relvastus ja avioonika on üks maailma moodsamaid, kui mitte kõige moodsam. Mitmeotstarbelise hävitajana võib ta oma funktsioone muuta ühe ja sama lennu käigus. Eurofighteri puhul rõhutatakse tavaliselt ta elektroonilise sõja vahendeid, mis õigeaegselt hoiatavad kõikvõimalike rünnakuohtude eest ning vajadusel rakendavad ise kaitsemeetmeid. Üldse on see lennukitüüp väga automatiseeritud ning komputeriseeritud. Nii oma konstruktsiooni kui ka kasutatud materjalide tõttu on Eurofighter radariga raskesti avastatav.
Kuigi Eurofighter on uus lennuk, võib temagi puhul rääkida juba uuematest ja enamarenenud variantidest. Euroopas kulub Eurofighter Suurbritannia, Saksa liitvabariigi, Itaalia, Hispaania ja Austria relvastusesse. Käesoleva aasta lõpuni baseeruvad Saksa õhuväe Eurofighterid Ämari lennubaasis.
Alguses osales Eurofighteri projektist ka Prantsusmaa, aga hiljem otsustas ta luua omamaise hävitaja. Lennukiehitamise pika kogemusega Prantsuse firma Dassault Aviation on tuntud mitme eri põlvkonna Mirage-hävitajate poolest. Firma kõige uuem lennuk on Dassault Rafale. Kõik lennuki süsteemid, osad ja seadmed on pea eranditult tootnud Prantsuse firmad. Ka see mitmeotstarbeline moodne hävitaja võib üheaegselt täita hävitaja, ründelennuki ning luurelennuki funktsioone. Temalgi on väga komplitseeritud elektroonilise sõja seadmed ja süsteemid. Rafale on loodud ka tuumarelva kandmiseks. Prantsuse mereväele toodetakse lennukiemalaevadel baseeruvat varianti. Nagu teistegi moodsate hävitajate puhul, on ka Rafale üha arenev hävitajatüüp. Lennukit on kasutatud lahingutegevuses Afganistanis, Liibüas ning Malis.
Külma sõja lõpuperioodil konstrueeris ja asus tootma uut moodsat hävitajat ka Rootsi firma Saab, mis on lahingulennukeid loonud juba Teise maailmasõja eelsest ajast.
Üsna odav ja väikeste ekspluatatsioonikuludega kergehävitaja JAS 39 Gripen vastab Rootsi õhuväe soovidele. Ta on võimeline lennuväljana kasutama 700–800 meetri pikkust, üheksa meetri laiust sirget maanteelõiku. Sellisel maanteelõigul suudab ajateenijatest-reservväelastest teenidusmeeskond kümne minutiga vajaliku tehnilise hoolduse teha ning seejärel võib hävitaja uuele lahinglennule suunduda. Uuemad Gripeni variandid on vastavusesse viidud ka NATO standarditega. Nad võivad kanda praktiliselt kõiki NATO rakette ja pomme, samuti saab neid õhus tankida NATO tankeritega.
Nagu teisedki tema eakaaslased on ka Gripen varustatud ülisuure hulga tänapäevaste elektrooniliste seadmetega. Operatsioonil olles saab iga lennusalga lennuk vajaliku informatsiooni ka teiste sama salga lennukite käest. Lahingupraktikas tähendab see ka seda, et rünnaku puhul osa salga lennukeid ründab vastast välja lülitatud radaritega ning teised töötavate radaritega lennukid varustavad ründajaid eemalt vajaliku infoga.
Gripenid on osutunud üsna populaarseteks. Lisaks Rootsi õhuväele on nad ka Lõuna-Aafrika vabariigi, Tšehhi, Ungari ja Tai õhuvägede relvastuses. Brasilia ja Slovaki õhuväed on teinud ka oma valiku Gripenite kasuks.
Lõpetuseks võib öelda, et tänapäeval Euroopa kohal lendav hävitaja kujutab endast hea manööverdusvõimega keeruliste elektrooniliste süsteemide kompleksi, mis tänu õhus tankimisele ja mitmeotstarbelisusele on globaalsete ja universaalsete võimetega. Last but not least – tänu sisseprogrammeeritud arenemisvõimele on ta oma east sõltumata alati tehnilise arengu eesliinil.
Joonelaused märkused:
1 Nii näiteks konstrueeriti F-4 Phantom esialgu ilma pardakahurita. Pärast mõningast lahingutegevust tuli pardakahur aga taas relvastusse võtta.
2 Esimene, s.t A-variant on ühekohaline, B on kahekohaline.
