Forte mänguarvustus: The Secret World (PC) – salajase maailma piirid ja võimalused
Oht seisneb selles, et mängijal on justkui reaalse tegevuspaiga ja -aja suhtes kõrged ootused – muinasjutumaailma reeglid on seevastu täpselt sellised, nagu mängu tegijad otsustavad ning neile võib küll vähest fantaasiat ette heita, mitte aga seda, et maailm ei vastaks "tegelikkusele".
Electronic Artsi The Secret World (TSW) on selles mõttes väga huvitav internetipõhine rollikas, et tegevus leiab aset küll tänapäeva maailmas, kuid selle reegleid on muudetud, sest – nagu mängu legend pajatab – on ühel hetkel kapist välja tulnud kolm suurt salaorganisatsiooni ning võtnud sealtsamast kapist endaga kaasa ka paraja portsu maagiat koos selle juurde käivate legendide, müütide ja maailma alternatiivse ajalooga.
Nõnda leiabki värske huviline end olukorrast, kus tal tuleb tegelast luues teha valik kas Templiordu, Illuminaatide või Draakonite kasuks ning asuda õppida tundma maailma, mis on väliselt väga meie maailma moodi, kuid mille varjus või kõrval elab aga see, mis on mängule nime andnud: salajane maailm.
Lihtsalt öeldes on 2012. a. kuutasupõhisena välja tulnud, nüüd aga ilma eriliste boonusteta ka tasuta, soovi korral mikroülekannete abil mängitavana kättesaadav TSW selline MMORPG nagu samuti EA loodud Star Wars: The Old Republic (SWTOR) või Trioni Defiance, mitte aga selline, nagu Bohemia Intercative'i DayZ või Phosphor Gamesi Nether.
Veelgi lihtsamalt öeldes on tegu karakteri arendamise, üha parema nodi kogumise ja üha kõrgemale tasemele jõudmise mänguga, kus surma saamise järel ootab mängijat lihtsalt elustamine vastavas punktis, ilma et see tooks kaasa vahepeal kokkukraabitud noosi või omandatud oskuste kaotamise.
Tootja ütleb küll, et The Secret Worldis ei ole tasemeid, kuid see on lihtsalt tänapäeval MMOde seas kulutulena leviv propaganda.
Tasemeid ei pruugi olla, kuid TSWs omandad siiski pidevalt oskusi ja omadusi ning neid lukustatakse lahti mingi arvu kogutud punktidega. Samuti on võimalik lukust lahti saada teatud oskustega kaasnevat lahedat riietust ning ligipääs üha surmavamatele relvadelegi sõltub omandatud oskuste tasemest.
Samas on mängustiile ja -võimalusi palju – nii pole kuskil öeldud, et huviline peaks oma teekonnal varjatud maailma sügavustesse tingimata kasutama näiteks maagiat või et ta vastupidi, peaks olema tapavasaraga amokki jooksev matšomees (mis oleks selle naisvaste, kas amatsoon? – sääraseid, nappides bikiinides võitlustšikke kohtab nimelt TSWis pidevalt madistamas).
Ja ühe võitlusstiili või relvavaliku langetamine ei välista teisi – kellel on huvi ja viitsimist ning kelle eesmärgiks pole tormata läbi mängu põneva narratiiviga täidetud maailma vaid seigelda rahulikult ja põhjalikult ning täiendada oma oskusi mille süvitsi ühte suunda arendades, vaid eri stiile proovides, siis see saab seda teha.
Keegi ei keela ka hoolikalt uurimast TSW-i omanäolisi keskkondi, kuhu kuuluvad metropolid nagu London, Seoul ja New York kui kolm võimalikku alguspunkti (juurdeostetava allalaadimisena lisandub DLCga näiteks ka Tokyo).
Ja miski ei takista õppimast detailideni tundma salajase sõja varjatud tandreid, mille seast leiab nii Uus-Inglismaa rannikul asuva fiktiivse ja lovecraftiliku salapäraga täidetud Salomoni saare, filmi „Muumia“ meenutavad Egiptuse liivaväljad või postsovetlikult õõvastava Transilvaania.
Graafika mõttes tõeliselt kõrgetasemelised keskkonnad pakuvad suurt galeriid teinekord tõeliselt võika välimusega pahalasi, kõikjalt leiab eest oma müüdid ja legendid, seiklused, (kohati üsna jutukad) kõrvaltegelased.
Ülesanded lähevad muidugi iga keskkonnaga raskemaks ja nagu korduvalt rõhutatakse, ei maksa peanarratiivi ühe amspuga ette võtta, vaid tegeleda vahepeal arvukate kõrvalülesannetega, mis pealegi seletavad ilusti TSW maailma lahti.
Jutuosa on vast liigagi palju – kõikjalt maastikult saab koguda kuldselt helendavaid tahvlikesi, mis sisaldavad katkeid ühe või teise salajase maailma tausta mõistmiseks olulise (või siis vahel suhteliselt ebaolulisena näiva) loo kohta ning neid lugeda.
Iseenesest moodustub sellest võimas mosaiik, lausa raamatupaksune materjal, kuid sageli on siiski tunne, et parem on edasi seigelda, kui muudkui lugeda...
Tegevust siin tõesti jätkub ning teatud ülesannete rühmi täites ning neist saadud punktide abil oma tegelase omadusi õigete kombinatsioonide kaupa täiendades on võimalik lukustada lahti uut ja ägedat välimust, paremaid relvi jne. Nagu see sedalaadi MMOdes käib.
Kui rääkida TSW-i miinustest, siis neid polegi kerge nimetada – graafika on väga heal tasemel, helitaust ja muusika samuti, maailm mitmekülgne ning ülesanded äärmiselt põnevad ja mitmekülgsed, ulatudes tavalisest jookse-ja-tapast kohati lausa absurdselt keerukat peamurdmist pakkuvate mõistatusteni.
Ometi on siiski üks asi, mis häirib: selleks on mängijatevahelise koostöö nappus. Miks see nii on, ei oska öelda – mängijaid TSWs jagub ning üldiselt on ka kombeks ulatada üksteisele sõbrakäsi, kui on näha, et teine tegelane on kuskil võitluses hätta jäänud.
Samas seda, et keegi vastaks palvele aidata mõne raske ülesande lahendamisel või et mitu mängijat ühineks mõneks ajaks suuremaks pundiks – mis on väga tavaline näiteks SWTORis – juhtub haruharva ning ka siis peaasjalikult vaid PvE-ülesannetes (mängijate loidusest neil osaleda annavad märku väga pikad ooteajad, enne kui rühma kokku saab).
Vahest on sellise eraklikkuse põhjus TSW-i maailma suuruses, kirjususes ning AI juhitud kõrvaltegelaste rohkuses. Ent äkki ka tõsiasjas, et maailm, mis ongi ehitatud üles vandenõuteooriate kompotile ning eeldab kohati suurele lugemisvajadusele, meelitabki ligi üksikuid ja erandlikke vandenõuteoreetikuid? Raske öelda – eks igaüks peab ise proovima.
