Galaktikatevahelises ruumis on üleliia palju seletamatut valgust
NASA eksperimendid sondrakettidega on tuvastanud galaktikatevahelises kosmilises ruumis ülemäära palju infrapunast valgust. Too hajus kosmiline hõõgus on koguni sama ere kui kõik teadaolevad galaktikad kokku. Eeldatavasti pärineb kummaline kuma galaktikatest „välja heidetud“ üksikutelt tähtedelt.
Avastus annab uue määratluse tähekogumitele, mida teadlased galaktikateks ehk täheparvedeks nimetavad. Paistab nii, et galaktikatel ei pruugi olla kindlaid, konkreetsete tähtedega paika pandud piire, vaid need võivad laiuda väga pikkade vahemaade ulatuses, moodustades omavahel ühendatud tähtede tohutusuure mere, vahendab Astronomy.com.
Kosmilise infrapuna-taustkiirguse mõõdistamise projekti CIBER raames sooritatud vaatlused aitavad tuua selgust küsimusse, kust pärineb too universumis leiduv infrapuna-taustkiirgus, mida varem on tuvastanud NASA Lyman Spitzeri nimeline kosmoseteleskoop: s.t, kas see lähtub neist „väljaheidetud“ ja eraldi vaatlemiseks liiga kaugete tähtede hoovustest või hoopis esimestest universumis moodustunud galaktikatest.
Tehiskaaslasi kosmosesse toimetavatest transpordirakettidest väiksemate, lühiajaliste eksperimentide läbiviimiseks paremini sobivate suborbitaalsete sondrakettide abil jäädvustati programmi CIBER raames laivälja-ülesvõtteid kosmilisest infrapuna-taustkiirgusest kahel infrapunase valguse lainepikkusel, mis on Spitzeri-nimelisele teleskoobile märkamiseks liiga lühikesed.
Kuna meie enda koduplaneedi atmosfäär kiirgab samadel valguse lainepikkustel eredalt, oli mõõtmiste sooritamine võimalik vaid kosmosest.
Projekti CIBER uurimislendude raames lennutati kaamerad kosmosesse, kus need tegid umbes seitsme minuti vältel pilte ja läkitasid siis andmed tagasi Maale. Teadlased varjasid ülesvõtetel eredad tähed ja galaktikad ning välistasid hoolikalt kõik muud võimalikud, lokaalsemad valgusallikad nagu Linnutee. Järele jäi kaart, mis näitas kõikumisi järelejäänud infrapunase taustvalguse heleduses, mille mõne laigud osutusid üksikutest galaktikatest palju suuremateks. Kõikumiste eredus võimaldas teadlastel mõõta ka taustkiirguse koguhulka.
CIBER-i töörühma üllatuseks näitasid kaardid, et valgust on kosmilises ruumis kokku oluliselt rohkem kui lähtub galaktikatest. Andmetest nähtus, et infrapuna-taustvalguse spekter on sinine, mis tähendab, et lühematel lainepikkustel selle intensiivsus kasvab. Avastus annab seega mõista, et too valgus on pärit galaktikatevahelises ruumis asuvatelt, varem märkamatuks jäänud tähekogumitelt. Esimestest galaktikatest pärineva valguse spekter peaks nimelt koosnema palju punasematest toonidest kui tuvastatud spekter.
Tulevikus tehtavad katsed peaksid kinnitama, kas kosmilise infrapunakiirguse allikaks on tõepoolest „hulkuvad tähed“. Kui tähed kodugalaktikatest välja heidetakse, peaksid need ometi jääma vastavate galaktikate lähedusse. CIBER-i töörühm valmistab juba ette paremaid, suuremat hulka infrapuna-värvuseid hõlmavaid mõõtmisi, mis peaksid aitama välja selgitada, kuidas täpselt tähed kunagi üldse galaktikatevahelisse ruumi sattusid.
