Ajaloo kuulsamaid võidusõite: Kuidas vürst Borghese autojuht ta Pekingist võitjana Pariisi tõi
Scipione Borghese oli üks kuulsamaid seiklejaid 20. sajandi esimesel kümnendil, olles juba 1900. aastal läbinud teekonna Beirutist Vaikse ookeani rannikuni, 1907. aastal võitis ta aga meeldejäävaima võidusõidu ajaloos. Ta on tuntud ka töösturi, mägironija, maadeavastaja ja poliitikuna, olles radikaalina Itaalia parlamendi saadik 1904-1913, silma paistis ta aga ka sõdurina Esimese maailmasõja rinnetel.
Oli 31. jaanuar 1907, kui Prantsuse ajalehes Le Matin ilmus üleskutse: "Kas keegi nõustuks minema, sel suvel, Pariisist Pekingisse autoga." Üleskutse oli enneolematu, sest Karl Benz oli vaid 21 aastat varem automobiili leiutanud ja prantslastel oli tegemist, et autoga oma riigiski sõita.
Kui 13 aastat varem startis Pariis-Roueni võidusõidule 21 autot, kellest 15 jõudis ka pärale, siis esialgu oli Pekingisse sõita tahtjaid massiliselt - koguni 62 juhti ja mehhaanikut andis ennast üles. Kuid siis hakkas saama selgemaks, et läbida tuleb ligi 15 000 kilomeetrit, kus pole õigeid teidki ja ilmastikuolud võivad olla üsna võimatud, ning pealegi viidi võidusõidu start üldse üle Pekingisse, et juba maailmameedia kaamerate ette Pariisis jõuda.
Ja nii jõudis Pekingis 10. juunil 1907 stardijoonele vaid viis autot, kokku 11 sõitjaga. Kuulsast Itaalia vürstisoost pärit Scipione Borghese koos oma autojuhi ja kaasa võetud ajakirjanikuga istus 40 hobujõulise Itala küüti, Hollandi lipu all sõitnud Charles Godard juhtis 15-hobujõulist Spykerit, võttes kaasa ka Le Matini ajakirjaniku Jean du Taillise. Siis tuli starti veel kaks 10-hobujõulist De Dion Boutons autot, roolis vastavalt prantslased Georges Cormier ja Victor Collignon. Ja viiendana 6-hobujõulise kolmerattalise Contali roolis prantslane Auguste Pons. Võib järeldada, et ka nendel olid stardis kõrval kaaslased.
Esimene probleem ilmnes juba stardis. Kuna Hiina võimud olid küll andnud neile loa võidusõiduks, ei andnud nad ometi vajalikke lubasid, et Mongooliast läbi sõita (see ala oli teatavasti 1911. aastani veel Hiina osa). Kuid nad startisid sellest hoolimata, kusjuures teele saatis neid Pekingis ka Prantsuse sõjaväe orkester.
Teed olid kitsad ja liikuda tuli üle mägede, nii, et kohati tuli autode hobujõududele lisaks appi võtta ka eesleid, kes autosid vedada aitasid. Mäest alla sõites aga avastas autojuht Guizzardi, et auto pidurid ei tööta, samas kui tuli kramplikult rooli keerata, et mitte kuristikku lennata. Ime läbi jäi auto teele.
Ajakirjanikud telegrafeerisid võidusõidult koju nii sageli kui said, kuigi ilmnes, et nad olid ka läbi aegade esimesed, kes kuus aastat varem püsti pandud telegraafijaamu üldse kasutasid. Kui üle mägede sõideti viie päevaga, aeglasemalt kui pääses kaamelikaravaniga, siis kõrbest jõuti läbi juba nelja päevaga, kui kaamelite seljas oleks see tee võtnud 17 päeva. Ja Venemaa piiridesse jõudis Borghese meeskond poolepäevase eduga.
Selle asemel, et sõita parvel üle Baikali, eelistas Borghese 28. juunil 1907 sõita autoga Irkutskisse ringi ümber järve. Kaardid näitasid Vene sõjaväe kasutatud teerada. Kuid tee, mida ta kasutas, oli olnud aastaid kasutamata, üht silda ületades oleks nende teekond äärepealt otsagi saanud, vajus ju auto tagumine ots ees läbi silla ja mehed kukkusid autost välja. Tollastel autodel polnud ju katustki peal. Sild ise oli kasutusel olnud alles neli aastat varem valminud Trans-Siberi raudtee ehituse aegu. Kuidagi sikutasid nad auto sealt välja.
Veel terve rida sildu vajus kokku kohe pärast seda, kui nad täiskiirusel neist üle sõitsid. Kõige kindlam oli sõita autoga raudteetammidel, kuigi see põrutas neid korralikult. Irkutskisse jõudsid ülejäänud kolm autot neli päeva pärast Italat, sedapuhku sõites osa maast rongi peal. Godard, kelle auto ütles üles vahetult enne Irkutskit, pistis koguni auto rongi, et sõita 1350 kilomeetrit läände Tomskisse, kus asus tehnikaakadeemia, et leida mehi, kes ta auto korda teeks.
Borghese saabus vahepeal juba Moskvasse, 27 juulil, seitseteist päeva kavandatust varem, kus teda suure pidulikkusega vastu võeti. Tal oli nii suur edumaa, et ta võis rahulikult osaleda kõikvõimalikel vastuvõttudel ja viisakusest võõrustajate vastu põigata veel Venemaa tegelikku pealinna Peterburgi.
1907. aasta võidusõitjad ise nimetasid 400-kilomeetrist teelõiku Kaasanist Nižni Novgorodi oma võidusõidu kõige hirmsamaks. Sadas pidevalt, teid ei olnud, esimesel päeval suudeti läbida vaid 38 kilomeetrit. Spyker, kui kiirem masin, sõitis prantslastest ette, et nendele bensiini ette varuda. Ja Godard ka ei jätnud neid hätta. Mis muidugi ei meeldinud tema sponsorile, Le Matini toimetusele.
Läbi Euroopa sõitmine osutus juba tunduvalt igavamaks, Vilnius-Varssavi-Berliin-Pariis. Vaid Belgias pidas politseinik nende auto kinni, kuna väidetavalt ületasid nad kiirust. "Ma olen vürst Borghese, me tuleme just Pekingist," teatas mees autost. 10. augustil 1907 saabus Borghese oma kahe kaaslasega Pariisi. Itaallased olid peale jäänud.
Ülejäänud kolm autot saabusid alles 20 päeva hiljem, kusjuures rahatüli Le Matiniga oli Godardi üldse rajalt maha võtnud, tema auto toodi kohale teise mehe juhituna. Spykeri tootja Jakobus Spijker otsustas, et auto peab siiski iga hinnaga Pariisi kohale jõudma.
Aasta hiljem toimus juba veel pikem võidusõit New York-Pariis, mis jättis Hiina alad läbimata. Kohale jõudis kuuest autost kolm. Selle võitis George N. Schuster (1873–1972) auto Thomas Flyeri roolis.
1957. aastal tahtis Luigi Barzini-juunior korrata nende ettevõtmist, aga tuntud fašisti pojana ta selleks Moskvast luba muidugi ei saanud. 1997. aastal lõpuks korrati Peking-Pariis sõitu, aga ka seekord jäeti Siber vahele. Uuemal ajal on neid kordussõite küll juba ridamisi tehtud: 2005., 2007. ja viiendat korda mullu.
