Osa inimestest on vist juba ette ebola suhtes immuunsed

2010. aastal tabas teadlasi üllatus, kui ilmnes, et Aafrikas Gabonis on 15,3 protsendi maapiirkondades elavate inimeste kehas juba ebola antikehad, kuigi teadaolevalt sealkandis hirmsat veritsuspalavikku kogetud ei olnudki. Oletus on, et inimesed on kuidagi siiski puutunud viirusega kokku, mida on kandnud  nn põõsatoiduna nahka pistetud nahkhiired ja nakatumise asemel saavutanud immuunsuse.

Paistab tõesti, et immuunsus ebola suhtes on võimalik, aga seda kui levinud ta tegelikult on, on võimatu ette näha. Vähem kui pool nakatunutest küll paraneb haigusest ka ise, ka nendel kujuneb vähemalt mõneks ajaks immuunsus, aga seni pole eriti veenvaid andmeid kui kaua see immuunsus kestab. Tervenenud mehed võivad aga nakkust ise edasi anda oma seemnevedelikuga ka seitse kuud pärast paranemist. Isegi peiteaeg 2 kuni 21 päeva pole lõplikult kindel.

Seega meie teadmine selle haiguse levikust ja võimalikust immuunsusest on ikka veel algelises järgus ja kuigi räägitaksegi ebolavaktsiini katsetamistest, on see tegelikust kasutamisest veel mitme aasta kaugusel. Küll panustatakse nüüd ebola antikehade otsimisele tervenenud patsientide verest, sest selle abil valmistatud seerumiga oleks haigusest jagusaamine oluliselt lihtsam.

Aga nagu kirjeldab väljaanne Popular Science, pole teadlased isegi kindlad, et see meetod tegelikult toimib. Nina Pham, Dallase haigla õde, kes ebolasse nakatus, igatahes raviti terveks just varasema paranenu Kent Brantly vereseerumit kasutades. Samas pole isegi kindel, kas Brantly paranes ise, või ZMapp-i kasutamise tõttu. 

Teadaolevalt katsetatakse maailmas praegu kahte võimalikku ebolavaktsiini, kolmandat, nn kahe vaktsiini režiimi hakatakse katsetama jaanuaris. Vaktsiin oleks siiski odavam, kergemini kasutatav ja ka laiemalt levitatav meetod kui vereseerum. Imeseerum ZMapp kasutab aga ebola antikehasid, mis leitud vere asemel tubakataimedest.