Tõsi, kui lennukid lendaksid kogu aeg sirgjoones lennukõrgust muutmata, piisaks ühekujulistest tiibadest küll, ent lennukid töötavad siiski teistmoodi — need peavad suutma õhus pöörata ja end kallutada, tõusta ja laskuda, püsida õhus eri kiiruste juures ning tegeleda lisaks veel ka tüütu maandumise ja õhkutõusmisega.

Traditsioonilise tiivapaari juures saavutatakse kujumuutus tiiva külge ehitatud klappidega, mis pöörlevad, libisevad ja toimivad üldiselt mehaaniliselt, mis eeldab paraku kõikvõimalikke ühenduskohti ja tühimikke, mille tulemusel pole tiivad mitte ainult vähem tõhusad, vaid tekitavad ka rohkem müra, vahendab Gizmag.

NASA keskkonnasõbraliku aeronautika projekt ERA (ingl Environmentally Responsible Aviation) on seadnud eesmärgiks selliste lennukite loomise, mis oleksid ühest küljest vaiksemad ja teisalt kulutaksid vähem kütust. Ühe lahendusena on välja pakutud Michigani osariigis Ann Arboris tegutseva ettevõtte FlexSys toodetud ning NASA ja USA õhujõudude uurimislaboratooriumi AFRL (ingl Air Force Research Laboratory) koostööprojekti ACTE (ingl Adaptive Compliant Trailing Edge; „kohanduv järeleandlik järelserv“) raames arendatud nn FlexFoil (tlk u „painduv kile“).

Lihtsustatult võib FlexFoil’i nimetada kuju muutvaks detailiks, mis asendaks lennukitiivaklappe ja muudaks lennu ajal kuju, moodustades liitekohtadeta painduvaid ja väänatavaid, aerodünaamiliste omadustega pindu. Nii toimiks FlexFoil sarnaselt tiivaklappidega, tagades samal ajal liitekohtadeta aeronautilise pinna. Tulemuseks oleks voolujoonelisema kujuga tiivapaar ning vähem müra startimisel ja maandumisel.

Oluline on märkida, et lahendus pole mõeldud ainult uute lennukimudelite jaoks, vaid seda saaks paigaldada ka juba olemasolevatele lennukitele. Programmi ACTE raames viidi katselende läbi NASA Neil A. Armstrongi nimelises lennundusuuringute keskuses California osariigis Edwardsis. „Katsejänesena“ kasutati suhteliselt väikest reaktiivlennukit Gulfstream III, mille mõlemad 5,7 meetri pikkused alumiiniumist tiivaklapid asendati komposiitmaterjaliga FlexFoil.

Katselennu eesmärgiks oli tuua materjal välja tuuletunnelitest ja veenduda, et see ka õhus tegelikult vastu peab. FlexFoil-pindu fikseeriti mitmesse asendisse, mis võimaldas inseneridel koguda andmeid nende aerodünaamiliste omaduste kohta tegeliku lennu tingimustes.

NASA kinnitusel jätkatakse FlexFoil’ile nii võimalike kommertsrakenduste kui ka mitmesuguste lennukitiiva-lahenduste väljatöötamist. Lootuste kohaselt annavad ACTE raames tehtud tehnilised edusammud inseneridele võimaluse kohandada lennukitiibu erirakendusteks, tagades seejuures suurima võimaliku tõhususe ja kasutades oluliselt kergemaid materjale.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena