VAATAME LUUBIGA: Mitu uut riiki siis 1918. aasta november Euroopa kaardile tõi?

20. sajandi algus tõi kaasa suurema kärisemise Balkani maakaartidel, Esimese maailmasõja lõpuks aga ka monarhiate hävingu ja ridamisi uute riikide tekke kogu Euroopas, millest osa küll pikemat elujõudu ei ilmutanud.

1918. aasta oktoobris lagunes Austria-Ungari,
novembris elas revolutsioonidelaine üle Saksamaa ja maailmasõjas nende
okupeeritud Venemaa-alal algas 11. novembril 1918 vaherahu saabudes suurem
segadus. Eesti riik jäi siiski püsima.

Austria-Ungari oli 1867. aastal vormiliselt püsti pandud kaksikmonarhia, mis lagunes üleöö 1918. aasta oktoobri viimastel päevadel. Ja kui seni olid selle liitriigi parlamendis selgelt välja kujunenud sakslaste, poolakate, böömide ehk tšehhide, horvaatide-sloveenide, ukrainlaste, itaallaste, dalmaatslaste, rumeenlaste ja bukoviinlaste fraktsioonid, siis oktoobri lõpuks jäi Austria parlamenti alles vaid sakslaste esindus, kõik teised rebisid oma alad liitriigist lahku.

Deutschösterreich (ehk siis Saksa-Austria) sündis üleminekuvormina 30. oktoobril 1918, mis seejärel kujunes juba selgelt tänapäevaseks Austria riigiks, 300 000-ruutkilomeetrisest Habsburgide riigi Austria-osast (Tsisleithaania) jäi alles 118 000, tänaseks 84 000-ruutkilomeetrine Austria riik.

Kaksikmonarhia teisel poolel, samuti Habsburgide omanduses olnud Transleithaania ehk Ungari Kuningriigi aladel, mille suuruseks seni 325 000 ruutkilomeetrit, jäi lagunemiste tulemusel alles 93 000-ruutkilomeetrine Ungari riik, selle iseseisvus  kuulutati välja 31. oktoobril 1918.

Austria küljest lahku

Vormiliselt uue riigina, kuigi Böömi kuningriik oligi juba sajandeid Tsisleithaania osaks, sündis 28. oktoobril 1918 Tšehhoslovakkia, väljendades ka Ungari poolel elanud slovakkide soovi tšehhide riigiga liituda. Ühendamine õnnestus küll lõplikult alles aasta hiljem.  Kui Böömi kuningriigi suuruseks oli ligi 52 000 ruutkilomeetrit ja Määri markkrahvkonnal 22 221, siis ühendatud Tšehhoslovakkial esmalt 140 000, lõpuks (1993) 128 000.

Vahele mahtus küll oktoobris-novembris 1918 periood, kui sakslastega asustatud Sudeedi-alad üritasid Tšehhoslovakkiast lahku lüüa, et Saksamaaga ühineda (nad suruti maha) ja 1918-1919 kisklemine Slovakkia pärast, mida ungarlased ei tahtnud ära anda. Ida-Slovakkias eksisteeris 1918. aasta detsembris ajutiselt ka kohalik vabariik, ning 1919. aastal üritasid enamlased püsti panna  nõukogude vabariiki seal. Aga Praha keskvõim jäi lõpuks peale.

Krakowi ja Slovakkia alade vahel eksisteeris 1918-1920 ka russiinide rajatud Lemko-Russiini vabariik (Lemkivštšina), mis absurdsel põhjusel tahtis liituda hoopis "demokraatliku Venemaaga," riigiga, millega neil puudus territoriaalne ühendus ja mida ju sel ajal ka enam demokraatlikuna ei eksisteerinud. Naabruses loodi Komancza vabariik novembris 1918, mis tahtis liituda Ukrainaga, kuid see alistati juba 1919. aasta jaanuaris Poolale. Russiinid olid sunnitud jäämagi Poola alla.

Seni kroonimaana Tsisleithaania kooseisu kuulunud Bukoviina hertsogkond (10 441 ruutkilomeetrit) saavutas iseseisvuse 12. novembril 1918, kui võim anti üle kohaalikele ukrainlastest ja rumeenlastest koosnenud võimudele, kuid 28. novembril 1918 Rumeenia okupeeris kogu ala. Venemaalt okupeeritud Bessaraabias 15. detsembril 1917 välja kuulutatud Moldaavia Demokraatlik Vabariik oli Rumeeniaga liidetud juba 9. aprillil 1918.

Vormiline Galiitsia-Lodomeeria kuningriik (78 000 ruutkilomeetrit, unioonis Austriaga) läks 1918. aasta novembri alguseks pooleks - ukrainlaste rahvusnõukogu lõi 1. novembril Lvivis oma Lääne-Ukraina Rahvavabariigi, mis kaks kuud hiljem liitus Ukrainaga. Poolakad olid aga juba kaks päeva varem Krakowis otsustanud Galiitsia liita taastatava Poola riigiga. Sõdade tulemusel oli kaks aastat hiljem küll ka Lääne-Ukraina jälle poolakate võimu all.

Austria keisririigi koosseisu kuulus 1918. aastani ka vormiline Dalmaatsia kuningriik (12 830 km2), mis otsustas 16. novembril liituda Serbiaga. Krainas olid sloveenid püsti pannud oma ajutise valitsuse 31. oktoobril, ka nende ala liideti 1. detsembril 1918 loodud Serblaste-Horvaatide-Sloveenide Kuningriigiga (SHS), mida 1929. aastast tunti Jugoslaavia nime all. Ungari alt okupeeritud Prekmurje nukuvabariik mais-juunis 1919 jäi lõpuks samuti SHS (täna Sloveenia) alla.

Vürstlik krahvkond Görz ja Gradisca, riigilinn Triest, Istria markkrahvkond ja Tirooli lõunaosa, samuti Ungari alla kuulunud Fiume olid 1918. aasta sügisel Itaalia sõjalise okupatsiooni all, ja need jäidki 1919. aastal Itaalia koosseisu.

Ungari küljest

Ungari küljest lahti rebitud Banati vabariik (Timisoaras 1-15. novembril 1918) püüdis olla ühine riik ungarlastele, sakslastele, rumeenlastele ja serblastele, aga see eksperiment lõppes ala jagamisega SHS ja Rumeenia vahel. Suurus 28 000 ruutkilomeetrit.

Transilvaania (umbes 100 000 ruutkilomeetrine ala) kuulutas end iseseisvaks 1918. aasta 1. detsembril, ja ungarlasi ignoreerides otsustas ühineda Rumeeniaga. Tulemuseks sõda vastsündinud Ungari ja Rumeenia vahel, mis jättis Transilvaania Rumeenia võimu alla.

Horvaatide ja Sloveenide kuningriik oli 1867-1918 vormiliselt Ungari koosseisus, siis aga ühines koos Serbia ja varem Austria võimu all olnud lõunaslaavi alade ja Bosnia-Hertsegoviinaga uueks Serblaste-Horvaatide-Sloveenide kuningriigiks (SHS), mis kuulutati välja 29. oktoobril, ühinemine toimus 1. detsembril 1918. Mõningase vägivallaga liideti selle külge ka sajandeid püsinud Montenegro (Tšernogooria) kuningriik.

Taga-Karpaatias pandi 1918. aasta 9.  novembril püsti ka Ruteenia rahvusnõukogu, sealsete alade pärast kisklesid Tšehhoslovakkia ja Ukraina ning 1919. aastal jäi Praha siiski peale. Jaanuaris 1919 kuulutasid hutsuulid aga välja oma Hutsuuli Vabariigi, mille Rumeenia mõni kuu hiljem likvideeris.

Poola alad

Teatavasti jagati 18. sajandi lõpus Poola riik vägisi ära Preisimaa, Austria ja Venemaa vahel. 1918. aastal need alad taasühinesid. Okupeeritud Venemaa-Poola (ehk Poola kuningriigi) aladel olid Austria ja Saksa võimud vormiliselt juba 1917. aastal välja kuulutanud "iseseisva" Poola Kuningriigi, novembris 1918 aga otsustasid sellega liituda ka Preisimaast lahku löönud Wielkopolska (Poznan) ja Austria alt lahku löönud Galiitsia. Ja ühinenud Poolast sai vabariik.

Lisaks liideti järgnevalt Poolaga osa Preisi võimu all olnud Sileesiast, kuigi väiksem osa sellest liideti Tšehhoslovakkiaga. Danzigi vabalinn (Gdansk) loodi lääneliitlaste otsusel nn Poola koridori suudmesse 1920. aastal, kus ta eksisteeris iseseisva riigina 1939. aastani. 1920. aastal said referendumil oma saatuse üle otsustada Ida-Preisimaa Allensteini ja Marienwerderi elanikud, kes eelistasid jääda siiski Saksamaa alla.

Baltikum, Valgevene ja Ukraina

Leedu iseseisvus oli vormiliselt taastatuks kuulutatud 16. veebruaril, Eesti Vabariik aga rajatud 24. veebruaril 1918, kui Leedu oli parajasti saksa okupatsiooni all, meie alad aga olid kohe langemas Saksa vägede kätte. Vaherahu saabudes 11. novembril 1918 said Balti riigid ka oma iseseisvust tegelikult ehitama hakata. Läti, mida veel 1918. aasta alguses läbis rindejoon, kuulutas iseseisvuse välja alles nädal hiljem 18. novembril 1918. Järgnes kõigi kolme riigi iseseisvussõda enamlaste ja ka sakslaste vastu 1918-1920. 29. novembril 1918 välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni, 16. detsembril loodud Leedu NSV-d ja 17. detsembril loodud Läti NSV-d on raske riikideks pidada, sest iseseisvus polnud nende eesmärk, püsima need riigid ka ei jäänud. .

Valgevene oli 1918. aasta 9. detsembrini Saksamaa okupatsiooni all, samas kui põranda all oli Valgevene rahvavabariik välja kuulutatud sama aasta 25. märtsil. Demokraatliku riigi loomine nurjus aga lõplikult kui enamlased 1919. aasta 5. jaanuaril Valgevene vallutasid ja otsustasid liita punase Leeduga (Lit-Bel). Enamlaste ja ka Poola võimu all Valgevene iseseisvuse taastamine oli  võimatu, selle riigi eksiilvalitsus tegutseb tänase päevani.

Kuna 20. novembril 1917 välja kuulutatud Ukrainaga rahvavabariigiga olid keskriigid rahu sõlminud juba 9. veebruaril 1918, siis see riik nägi detsembris 1918 pigem sisemisi pöördeid, kui saksameelne hetman Pavlo Skoropatski ja tema aprillis 1918 loodud Ukraina Riik kukutati ja Ukraina Rahvavabariik taastati. Nõukogude Venemaa pealetung Poolale 1920. aastal likvideeris Ukraina rahvavabariigi lõplikult, asemele loodi Ukraina NSV. Lääne-Ukraina jäi 1920. aastal Poola kätte, Krimm oli aga efektiivselt Vene valgekaartlaste käes. 1918 -1920 nähti küll ka katseid luua Krimmi vabariiki, Krimmi nõukogude vabariiki ja ka krimmitatarlaste vabariiki, aga need jäid ajutiseks. 

Venemaa kodusõja ajal ilmnenud ja kadunud moodustisi on siin isegi raske kõiki üles lugeda, aga nende jaoks polnud ka november 1918 just kõige olulisem verstapost. Admiral Koltšak lõi küll oma valitsuse, mis kontrollis rohkem alasid Venemaa Aasia-poolel. Euroopa-Venemaa püsis enamlaste võimu all.

Muu Euroopa

Saksamaal tõi novembrirevolutsioon 1918 kaasa ka enamiku kohalike isevalitsejate kukutamise, kusjuures kohati nähti ka nõukogude vabariikide loomisi, aga ükski nendest ei löönud siiski Saksamaast lõplikult lahku. Eesti ajakirjandusse jõudis ka teade Luksemburgi muutumisest vabariigiks, aga see oli valeteade. Baieri Vabariigi väljakuulutamist novembris 1918 on tõlgendatud ka ajutise iseseisvuskuulutusena.

Küll kuulutas end iseseisvaks Elsass-Lothringen 11. novembril 1918, kuid ka seda riiki lubasid Prantsuse väed eksisteerida vaid kümme päeva. Ala võeti Saksamaa küljest ära ja liideti uuesti Prantsusmaaga.

Kuigi Islandil maailmasõja lahinguid ei nähtudki, sai riik vormiliselt iseseisvuse 1. detsembril 1918, kui kehtestati personaalunioon Taani kuningriigi ja Islandi kuningriigi vahel. 

Iirimaa hakkas end tõsisemalt Suurbritanniast lahku rebima 1919. aastal.