Berliini müür - kurikuulus lüli raudsest eesriidest murdus täna, 25 aastat tagasi
9. november 1989 oli päev, mil Berliini müür murdus. Külma sõja aegne vastasseis demokraatliku lääne ja totalitaarse ida vahel sai otsa, sest NSV Liidu rajatud maailmasüsteem polnud enam võimeline edasi kestma. Müüri langemisele eelnes loomulikult pikem eellugu.
Sõja lõpp ja Potsdami kokkulepe 1945. aastal jättis Saksamaa jagatuks nelja okupatsioonitsooni vahel, nii jäi jagatuks ka Berliin - idaosa nõukogude, lääneosa jagatuna kolme lääneliitlase - põhjas prantslaste, keskel brittide, lõunas ameeriklaste kontrolli all. Aga kogu Berliin oli ka üleni nõukogude okupatsioonitsooni sees, ning esialgu polnud kindel. kuidas peaks olema tagatud ühendus Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel. 1948. aasta juunis üritas Moskva lääneliitlasi jõuga Berliinist välja sundida, kehtestades täieliku blokaadi Lääne-Berliini ümber.
Blokaad sundis lääneliitlasi ehitama õhusilla nälgivasse linna, toimetades USA, Briti, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika sõjalennukitega Lääne-Berliini elanikele toitu ja varustust. Mais 1949 oli Moskva lõpuks sunnitud nurjunud blokaadi lõpetama. Lääne-Berliin jäi Lääne-Saksamaaga ühendatuks nelja maantee-, nelja raudtee- ja kahe veeteekoridoriga, mille kaudu liikumine eeldas küll Ida-Saksa piirivalve läbimist, ja Ida-Saksa võimudele maksmist, vaid õhutee kaudu oli võimalik liikuda ilma, et Ida-Saksa võimudega kokku puutuks.
Aga miljonilinna sisest piiri Berliinis kontrollida oli võimatu, viiekümnendate alguses põgenes läände ligemale 200 kuni 300 tuhat idasakslast aastas, mille peale 1952. aastal hakati "erirežiimiga" piiri sulgema, kuna stalinlik "raudne eesriie" pidi sulgema igasuguse läbipääsu. Kokku ligi tuhat inimest sai järgnenud aastakümnetel piiriületuskatsetel surma.
Idas seisis ligi 50 000 Ida-Saksa relvastatud piriivalvurit, läänes kümneid tuhandeid läänerliitlaste sõdurit. Augustis rajas totalitaarne Saksa Demokraatlik Vabariik müüri Berliini linna, sulgedes kõik muud välja- ja sissepääsud Lääne-Berliinist peale isoleeritud ühenduskoridoride ja valitud läbipääsupunktide. 1949-1961 oli õndsa sotsialismi keskkonnast põgeneda jõudud juba 3,5 miljonit idasakslast.
Berliini müüri taha suletud Saksa DV elas sotsialismi ja jõukuse illusioonis, samas kui tootlikkus vähenes ja riik jäi majanduslikult selgelt läänest maha. Saksamaa ühendamise plaan oli kogu aeg jutuks, aga oli lihtsalt võimatu leida toimivat kompromissi demokraatia ja totalitarismi vahel. Ka ligi kolm aastat pärast perestroika algust Moskvas, jaanuaris 1989 kuulutas Ida-Saksa parteijuht Erich Honecker, et "Berliini müür seisab siin veel 50, isegi sada aastat."
6. veebruaril 1989 tapeti piiriületusel teadaolevalt viimase inimesena 20-aastane Chris Gueffroy, tabatud piirivalvuri lastud kuulist. 8. märtsil 1989 hukkus aga veel õhupalliga idast läände lennata üritanud Winfried Freudenberg. Neli piirivalvurit, kes Gueffroy tapsid, said auraha ja preemiat, hiljem juba ühendatud Saksamaal 1992. aastal anti aga selle eest kohtu alla ja kaks neist mõisteti vangi.
Ida-Saksamaa totalitaarse kontrolli ja tsensuuri tingimustes oli võimatu poliitilise protesti kujunemine, kuid siis tuli äkitselt teave, et Ungari oli, 2. mail 1989 asunud oma piiritõkkeid Austria-vastasel piiril maha lammutama. Samal kuul Berliini külastanud Mihhail Gorbatšov teatas ka, et Moskva on loobunud Brežnevi doktriinist, ehk enam sõjajõudu Ida-Euroopa mahasurumiseks ei kasuta.
11. septembril 1989 avanes Ungari-Austria piir üldse, ning äkitselt hakkas kümneid tuhandeid idasakslasi valguma Ungarisse,, hiljem ka Tšehhoslovakkiasse, lootes sealtkaudu läände pääseda. Ungari piirialadel kujunes 30 000 inimese spontaanse meeleavaldusena nn "sõpruse piknik" ehk "Pan-Euroopa piknik," ning sadadel õnnestus Austriasse läbi murda. Lääne-Saksamaa Praha ja Varssavi saatkonnad ummistusid samal ajal idasakslastest, kes tahtsid raudse eesriide tagant läände pääseda. Ja see teravadas protestivaimu ka nendes riikides. Kommunistlik Ida-Euroopa kärises korraga.
Leipzigis puhkesid 4. septembril 1989 igaesmaspäevased meeleavaldused, mis kasvasid kordades: 9. oktoobril juba 70 000, 16. oktoobril 120 000 ja 23. oktoobril juba 320 000 osavõtjaga hiigelmeeleavaldusteks. Ja Ida-Saksa julgeolekuteenistus polnud enam võimeline neid tõrjuma. Protest levis ka mujale Ida-Saksamaale.
2. oktoobri meeleavalduse järel andis Honecker loa avada edaspidi meeleavaldajate pihta tuli, kuid see pani juba ka võimuladviku käärima. Julgeolekuamet Stasi oli valmis kordama hiinlaste Tiananmeni veresauna Leipzigis. 7. oktoobril 1989 tähistas Honecker pidulikult Saksa DV 40 sünnipäeva, ilma vähimagi soovita reforme teha, samas kui külla tulnud Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov reforme nõudis. Protest paisus järsult. 18. oktoobril oli juba valitsev kommunistlik partei ise sunnitud Honeckeri maha võtma. Ja nende diktatuur Ida-Saksas lagunes iga päevaga.
4. novembril 1989 jõudis protest juba Berliini Alexanderplatzile, enam kui poole miljoni osavõtjaga. Ja oleks vaid võinud arvata, mis nädal hiljem oleks lahti läinud. 9. novembril teatas Ida-Berliini kohalik parteijuht Günter Schabowski presssikonverentsil kavatsusest piirirežiimi pehmendada. Küsimusele "Millal?" oskas ta kohmitsedes vastata vaid "kohe." Piirivalvel polnud mingeid juhtnööre, kuid samal päeval tormas juba tuhandeid inimesi üritama üle müüri pääseda. Pressikonverentsist lõiku nähti ka üleriigilises televisioonis samal õhtul.
Tormijooks piirile kulmineerus kell 23.30 paiku, kui Stasi ohvritser Harald Jäger laskis lõpuks Bornholmer Straße piiripunkti avada ja massiliselt idaberliinlasi ei jätnud ka kasutamata võimalust läänes jalg maha panna. Müüri hakati tükkideks lõhkuma praktiliselt kohe. Juba esimese tunniga oli piiri ületanud (ja ka tagasi tulnud) 20 000 inimest.
Ida-Berliini võimusüsteem lagunes koost ja nii polnud sellest ka vastast, kui vähem kui aasta hiljem Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühendati. Viimased Nõukogude armee üksused lahkusid Saksamaalt 1. septembril 1994.
