Kui rakett ei jõua orbiidile: Viimase kümne aasta kalliks maksma läinud katastroofid

Õnnetused on kosmoselendude juurde käinud nende algusest peale. Ja ka tänapäeval näeme keskmiselt üht, kui mitte kaht raketihukku aastas. Esiteks on vaja saavutada pöörast paokiirust (7,91 km/s maapinnal või 7,79 km/s 200 km kõrgusel), et Maa raskusjõust lahti rebida, teiseks juhtub õnnetusi nii kütusepaakidega, erinevate raketijärkudega, õige orbiidi saavutamisega või ka näiteks kuumusisolatsiooni lagunemisel.

2012. aasta oli esimene, mil Hiina läkitas kosmosesse rohkem rakette kui USA, vastavalt 19 ja 18 starti aastas, venelased läkitasid samal aastal teele 31 raketti. Raketiõnnetusi paistab aga langevat viimase kümne aastaga hiinlaste arvele kaks, USA võimude arvele kaks ja venelaste arvele 14.

Kõige sagedamini oleme viimase kümne aasta jooksul kuulnud õnnetustest Vene Proton-M rakettidega. Kuigi keskmiselt paistab olevat juhtunud üks katastroof aastas, peab märkima, et kuna stardib aastas kümme-üksteist lendu, võivad tehnoloogiafirmad, kes maksavad stardi eest ligi 110 miljonit dollarit, pea igal kümnendal juhul kulutuse raisku läinuks lugeda.

• 28. veebruaril 2006 süttis Baikonurist kõrgust võttes Vene kosmoserakett Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43, pardal sidesatelliit Arabsat-4A (Badr-1), mis seega hävinesid.
• 5. septembril 2007 ei irdunud raketi Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43 järgud üksteisest, ning koos raketiga hävines ka JCSAT-11 satelliit.
• 14. märtsil 2008 hävines stardil Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43, koos satelliidiga AMC-14, kuna raketi gaasitoru purunes kuumuses.
• 5. detsembril 2010 hävines stardil kosmoserakett Proton-M/DM-03 8K82KM/11S861-03, pardal kolm Uragan-M tüüpi navigatsioonisatelliiti.
• 17. augustil 2011 purunes stardil rakett Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43 koos sidesatelliidiga Ekspress-AM4.
• 6. augustil 2012 purunes stardil Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43, koos sidesatelliitidega Telkom 3 ja Express MD-2.
• 8. detsembril 2012 ei suutnud rakett Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43 viia õigele kõrgusele satelliiti Yamal-402, kuid viimane õnnestus tema enda mootoritega õigele orbiidile toimetada.
• 2. juulil 2013 kukkus stardiplatvormile tagasi rakett Proton-M/DM-03 8K82KM/11S861-03, hävinedes jälle koos kolme Uragan-M-tüüpi satelliidiga.
• 15. mail 2014 purunes rakett Proton-M/Briz-M 8K82KM/11S43 koos satelliidiga Ekspress-AM4R.

Prantslaste Ariane 5 rakettidega on viimati õnnetus juhtunud 11. detsembril 2002.

Ameeriklaste Lockheed Martini toodetud Atlas V rakettidega on õnnetusi  juhtunud viimase kümne aasta jooksul vaid korra:

• 15. juunil 2007 ebaõnnestus Atlas V 401 start kahe NRO luuresateliidiga pardal. 

SpaceX Falcon 1 raketti on katsetatud viis korda, neist kolm esimest lõppesid hävinguga:

• 24. märtsil 2006 hävines rakett koos DARPA satelliidiga FalconSAT-2.
• 21. märtsil 2007 kordus sama DARPA satelliidiga DemoSat.
• 3. augustil 2008 hävinesid stardil koos raketiga aga satelliidid Trailblazer, PRESat, NanoSail-D ja Explorers, kaks neist NASA omad. 

SpaceX Falcon 9 raketi stardid on kõik õnnestunud, küll ei õnnestunud 8. oktoobril 2012 õigele orbiidile asetada Orbcomm-OG2 satelliiti, mis kukkus alla.

Ukrainas toodetud Zenit-rakettidega  on juhtunud õnnetusi kümne aasta jooksul kaks, mõlemad rahvusvahelises omanduses olevalt ja merel paiknevalt stardiplatvormilt Ocean Odyssey:

• 30. jaanuaril 2007 nurjus satelliidi NSS-8 orbiidile viimine Zenit-3SL raketiga, mis kukkus stardiplatvormile tagasi ja plahvatas.
• 1. veebruaril 2013 nurjus satelliidi Intelsat 27 orbiidile viimine raketiga Zenit-3SL, mis kukkus ookeani.

Lisaks peame muidugi mainima üht starti Baikonurilt:

• 17. oktoobril 2011 startis Zenit-2SB41 koos Marsi-missiooniga Phobos-Grunt küll edukalt, aga tõrge ilmnes juba orbiidil, mis ei võimaldanud kosmosesondil edasilendu alustada.

Hiinlaste Pikk Marss-rakettidega on kümne aasta jooksul ebaõnnestumisi kirjas kaks:

• 18. augustil 2011 nurjus raketi Long March 2C start koos satelliidiga Shijian-11-04.
• 9. detsembril 2013 hävines stardil rakett Long March 4B koos satelliidiga CBERS-3.

Boeingu Delta-rakettidega on kirjas vaid üks õnnetus sellest ajaperioodist, edaspidi pole altminekuid olnud:

• 21. detsembril 2004 õnnestus raketiga Delta IV kolmest näidissatelliidist orbiidile toimetada vaid üks.

Prantslaste-itaallaste Vega-rakettidega (millega viidi orbiidile ka EstCube-1) ei ole senise kolme stardi jooksul õnnetusi ilmnenud.

Venelaste R-7 "semjorka" raketid teenindavad täna enamasti Sojuz-, aga ka teisi kosmoselende, nende õnnetusi:

• 21. juunil 2005 nurjus Molniya-M (8K78M) start ja satelliit Molniya-3K õigele orbiidile ei jõudnud.
• 24. augustil 2011 nurjus Soyuz-U (11A511U) start koos Progress M-12M varustuslaevaga, mis kosmosejaamani ei jõudnud.
• 23. detsembril 2011 nurjus Soyuz-2.1b/Fregat (14A14B) start koos sõjaväe sidesatelliidiga Meridian 5.
• 22. augustil 2014 asetas Soyuz-STB/Fregat (14A14B) kaks Galileo-satelliiti valele orbiidile, mis vähendab nende töövõimet.

Orbital Sciences Corporation kasutab oma Cygnus-kosmosealuste teele saatmiseks Antares rakette, nüüd tänavu 28. oktoobril plahvatas viies selline rakett stardil koos varustusega rahvusvahelisele kosmosejaamale.

Mehitatud kosmoselendudel pole ühtki inimelu pärast kosmosesüstiku Columbia hukku (2003) teadaolevalt kaotatud. Virgin Galacticu komoselennuki SpaceShipTwo purunemist tänavusel 31. oktoobri katselennul võib ju kaudselt selleks siiski lugeda. Hukkus lennuki abipiloot.