Teaduslik eksperiment: ratastel robottibu tüssab Antarktikas pingviine

Metsloomi uurivate teadlaste jaoks on tähtis uurimisalustele võimalikult lähedale pääseda ilma neid närvi ajamata või nende loomulikku käitumist mõjutamata. Üks võimalik lahendus selleks on kaugjuhitav kulgur.

Hiljutise uurimuse raames kinnitas Prantsusmaal tegutseva Strasbourg’i ülikooli ökofüsioloog Yvon le Maho koos kolleegidega 34 kuningpingviinile (ld Aptenodytes patagonicus) kehavälised pulsisagedusandurid, mille näitusid on võimalik lugeda RFID-antenniga — sisuliselt sama tehnika abil, mida kasutavad nüüdisaegsed kiipkaardilugejad, vahendab Wired.

Järgmisel päeval läkitasid uurijad koloonia keskele tavalise neljarattalise kulguri. Antarktilised linnud lubasidki kulguri südametuksete peilimiseks piisavalt lähedale ning lisaks selgus, et nende pulss kiirenes aeglasemalt ja aeglustus kiiremini normaalseks kui siis, kui sama ülesannet üritas täita RFID-käsilugemisseadmega varustatud inimene.

Teise eksperimendi raames maskeerisid uurijad kulguri pingviinipojaks ja saatsid selle kartlikkuse poolest kurikuulsate keiserpingviinide koloonia sekka. Linnud lubasid ratastel liikuva mulaaži endale lähedale ning ühel puhul õnnestus sel isegi liituda tibudesülemiga.

Viimaks uuriti, kuidas suhtuvad maskeerimata kulgurisse lõuna-lonthülged ehk merielevandid (ld Mirounga leonina) — tohutusuured elukad, kelle kaal võib küündida üle kolme tonni. Merielevandid panid riistapuud vaevalt tähele. Nagu uurijad ise — teadlastele omase kuivusega — kirjutavad, on see tähelepanuväärne, kuna üldiselt reageerivad lonthülged ägedalt sellele, kui inimene neile saba poolt läheneb.

Praegu rakendab dr le Maho kaugjuhitavaid kulgureid juba selle uurimiseks, kuidas kliimamuutus mõjutab kuningpingviinide sigimisedukust ja ellujäämisšansse. Kulgureid on lihtne muuks otstarbeks ümber ehitada ja saata koguma näiteks elusolendite häälitsusi või loomade eluterritooriumile paigaldatud andurite näite neid häirimata.