Me näeme, kuidas sõjakogemus kummitas põlvkonda, kes selle üle elas, ja eriti sõdureid, kes ellu jäid. Kuuleme tegelastest nagu Benito Mussolini, Eamon de Valera, Philippe Petain, James Ramsay MacDonald ja Tomas Masaryk. David Reynolds uurib, kuidas need mehed kujundasid sõjale järgnenud rahu tihti etteaimamatul viisil.

  • • 1. jagu: Professor David Reynolds uurib, kuidas meie mälestus Esimesest maailmasõjast on viimase saja aasta jooksul teiste globaalsete sündmuste kontekstis muutunud.
  • • 2. jagu: Ajaloolane David Reynolds uurib, kuidas 1920. ja 1930. aastate suured ideed, kommunism ja fašism, suurema osa Mandri-Euroopast parem- ja vasakpoolsete jõudude vahel poolitasid.
  • • 3. jagu: I maailmasõda lõhkus vanad impeeriumid, mis olid sajandeid Euroopat valitsenud. David Reynolds sõidab Tšehhi Vabariiki ja Prantsusmaale uurima 1919. aastal drastiliselt muutunud Kesk-Euroopa kaarti.

Intervjuu professor David Reynoldsiga

Fortel avanes võimalus esitada professor David Reynoldsile küsimusi, millele ajaloolane ka lahkelt vastuseid jagas:

Kas kunagi tuleb ka hetk, mil Esimese maailmasõja kogemused unustatakse? Ja mis võiks olla viimased asjad, mida maailm jääks sellest mäletama, näiteks saja aasta pärast?

Olgu, mind ei saa saja aasta pärast enam olla, ehk tõesti ma ei tea… Sõnastagem seda nii – võtab aega, et inimesed suudaks oma elus tragöödiatest edasi liikuda, surmast, leinast jne. See võtab aega. Ja ma arvan, et ka riikide jaoks võtab see kõik aega. Aastapäevad on selleks vahendiks, mis võimaldab meil, meie tavapärase elu ja meie riigielu kõrval, panna jälle tähele aja möödumist. Me mõtleme, teadagi, armastatud inimeste surma peale. Me mõtleme mineviku sõdadele olulistel tähtpäevadel.
Mida mina arvan, seoses selle aastapäevaga, Esimese maailmasõja alguse sajanda aastapäevaga on, et mõnes mõttes unustamine on võimalik… On punkt, kus on lihtsam juba unustada seda konflikti ja liikuda edasi, kuna pole enam sõdureid ilmasõjast elus. Kõikides meie riikides on nad juba surnud. Seega pole kedagi, te teate, kes võiks mäletada, oma otsesest kogemusest, neid võitlusi.
Ja ma arvan et… Ma loodan, et sellised mälestusüritused, sellised filmid, need filmid, mida meie oleme tootnud ja mida teised on tootnud, aitavad meid ühest küljest peegeldada uuesti sõjasündmusi, kuid samuti meenutada seda sõda, et sellest üle saada.
Seega üks neid asju, mida ma filmis ütlen, on, et me peame meenutama hukkunuid, kuid võib-olla on juba ka aeg lasta neil minna ja mõista Suurt Sõda, 1914.-1918. aasta sõda, kui ajalugu ja mitte enam kui vaid valusat kogemust.


Kas Esimene maailmasõda oli vältimatu, lõpptulemus loogilisel teel, mis mineviku sõdadest viis edasi järjest uutele konfliktidele? Ja kas Teine Maailmasõda oli loogiline järeldus Esimese Maailmasõja lahendamata tulemustest?

Ma ei arva, et Esimene Maailmasõda oleks olnud vältimatu ja ma ei arva, et ta oleks olnud selgejooneline, ilmne tagajärg, loogiline tagajärg mineviku konfliktidest.
Selge see, et võib viia juured sellistele mineviku konfliktidele, nagu sõjad Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, kuid ma arvan, et see sõda tuli välja tundmatutest vetest, peegeldades väga äkilist ja uut kriisi Kagu-Euroopas, ja selle tagajärgedest kogu Euroopale kui tervikule.
Seevastu, ma arvan, et Teine Maailmasõda on rohkem loogiline tagajärg Esimese Maailmasõja lahendamata tulemustele, eriti sellele kuidas erinevate riikide ajutine liit, eriti USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel, aitas sundida Saksamaad kirjutama alla relvarahule.
Ja selle allkirja tulemusel riik lagunes koost, oli siseriiklik revolutsioon, keiser kukutati. Kuid Saksamaa jäi potentsiaalselt tugevaks riigiks majanduslikult, ka poliitiliselt ja kogemus sõja lõpust 1918. aastal jättis järele väga tugeva kättemaksuiha.
Kui Saksamaa ehitas end uuesti üles, siis oli enam kui oodatav, et Saksamaa vaidlustas Versailles’ rahulepingu, ümberkorraldused Ida-Euroopas, mis olid ebasoodsad Saksamaale. Ja selles mõttes ma arvan, et järgmine sõda oli väga tugevalt laual juba Versailles’ rahulepingu kaardilauas.

Meie Ida-Euroopas näeme Hitleri-Stalini pakti 1939. aasta augustist kui lõplikku otsustavat hetke, mis vallandas Teise maailmasõja. Kas Hitlerit ja Stalinit võib võtta kui liitlasi sellel hetkel?

Jah, nad olid seda, tõesti. Ma ütlen, et see on üks selle perioodi kõige kummalisemaid irooniaid, kuna enamiku 1930. aastatest oli täiesti ilmne, et Hitler ja Stalin on fundamentaalselt erinevatel pooltel. Nad olid kahe erineva ideoloogia, fašismi ja kommunismi liidrid, mis paistsid olevat absoluutselt fundamentaalses konfliktis.
Siis Natsi-Nõukogude pakt, Hitleri-Stalini pakt 1939. aasta augustis pööras selle pea peale, viisil, mis ajas kõik teised riigid ja ka rahva nendes riikidest absoluutselt hämmingusse. Ta jättis enamiku Euroopa kommunistlikke parteisid täielikult sõnatuks, nii-öelda valele jalale.
Kuid põhimõtteliselt oli see pigem mugavusallianss Hitleri ja Stalini vahel. Stalin teadis, et pikemas ajaühikus on natsism ohuks Nõukogude Liidule. Ta teadis, et Hitleri ambitsioonid on palju üldisemad. Kuid Stalin üritas võita aega, et ehitada üles Nõukogude Liidu kaitset, taasrelvastumist, eeldusel, et kui ta teeb koostööd Hitleriga, pöördub Hitler pigem läände, sõtta Prantsusmaa ja Suurbritanniaga.
See oli selgelt tulemas pikk sõda, nii nagu ka 1914-1918 sõda, ja Stalin lootis, et see annab talle vajalikku lisaaega. Mida ta ei oodanud, mida mitte keegi ei oodanud, oli aga Prantsusmaa langemine sõjas juba mõne nädalaga 1940. aastal. Ja see tähendas, et Hitleril avanes vabadus pöörata end itta Nõukogude Liidu vastu juba 1941. aastal, mitu aastat varem kui keegi oleks kunagi võinud oodata.
Põhimõtteliselt, jah, Hitler ja Stalin olid sel hetkel liitlased, kuid see oli mugavusallianss neist mõlema jaoks.

Kui Esimene maailmasõda lõppes (1918) olid Briti väed segatud ka Venemaa kodusõtta ja vähemalt eestlased tundsid suurt Briti toetust kui venelased novembris-detsembris 1918 peale tungisid. Kuidas näevad kaasaja Briti ajaloolased oma riigi segatust Venemaa kodusõtta?

Peab ütlema, et mitte paljud… See ei ole laialdaselt arutatud asi Suurbritannias ja ka läänes, sest nagu ma olen ka üritanud oma filmides vihjata, on meie vaated Esimesele maailmasõjale pigem keskendunud vaid meie oma riigile, meie omale rahvuslikule kogemusele.
Seega tuleb meeles pidada, et enamik Briti rahvast ei ole eriti teadlikud sellistest asjadest, samas kui teisalt, mõistagi, eestlaste jaoks on see asi, mida mäletatakse ja mis tugevaid tundeid esile kutsub.
Kuid mis teravalt silma hakkab, on, et britid ja prantslased keskenduvad ajaloos vaid läänerindele. Kogemus idarindelt on ikka veel üsna ähmane, mis enamikku Briti rahvast puudutaks. Mida mina loodan sõja alguse sajandast aastapäevast, on küll, et kõikides meie riikides kujuneks sõjale laiem, euroopalikum vaatenurk, selle asemel et keskenduda vaid üksikutele riikidele

1918-1919 olid tšehhid ja slovakid tugevalt huvitatud ühise riigi – Tšehhoslovakkia loomisest. 1993. aastal otsustasid nad aga, et ei saa enam elada ühises riigis. Kas see oli nurjunud eksperiment?

Ma pole kindel, et ma kutsuks seda just nurjunud eksperimendiks, kui seda kasutada väga negatiivses võtmes. See oli eksperiment. Eksperiment, mis kestis tegelikult 75 aastat. Seega, saage aru, et kui see oli nurjumine, siis oli ikka väga pikale veninud nurjumine.
Ja nii nagu mina arvan, siis oli ka väga silmatorkav, et need kaks riiki olid võimelised lahku minema ilma suurema konfliktita. Oli selgelt palju lahkarvamusi, mis tuli kõnelustel maha võtta, kuid on väga ebatavaline riikide ajaloos, et lahku minnakse ilma suure kokkupõrketa.
Ja selge see, kuna nad on naabrid, on neil… Neil on endiselt olulised kaubandussuhted omavahel, nad on osa Euroopa Liidust.
Ja kui me filmisime selles regioonis, siis silmatorkavamaid asju oli, et kuigi tunnistatakse oma erinevaid riiklikke ja etnilisi identiteete, Tšehhoslovakkiat, Tšehhi Vabariiki, Slovakkiat, Poolat – on olemas ka selge tunne, et kõik need riigid on osa Euroopa Liidust ja see on suurem jõud, mis neid omavahel kokku viib.