Rushmore'i mäe neli presidenti, kelle tahumiseks kulus 400 töölisel 14 aastat
Lõuna-Dakota ajaloolane Doane Robinson (1856-1946) tuli kord avastusele, et kohalikud kaljurahnud - The Needles - meenutavad inimesi. Tulemuseks oli aga idee, et oleks aeg kaljusse tahuda mõned Ameerika kuulsaimad pojad, selleks osutus sobivaimaks koht, mida me täna teame Rushmore'i mäena.
Tegemist on tõelise turismimagnetiga Lõuna-Dakota osariigis, iga aasta külastab sealset parki enam kui kaks miljonit inimest.
Paraku, kui me oleks saanud Robinsoni tahtmise, imetleks me praegu Rushmore kaljudes hoopis Metsiku Lääne kuulsamaid poegi - Meriwether Lewist ja William Clarki (maadeavastajad aastaist 1804-1806), oglala siuude pealikku Punast Pilve (kes pidas vihast sõda sissetungijate vastu 1866-1868) ja Buffalo Bill Codyt (kes järgnenud aastatel tegigi Läänest sellise, nagu me vesternitest teame).
Kuid raha oli selleks tööks vaja, ja kõige kergem oli leida raha riigikassast. Ja nii saidki aastail 1927-1941 kaljust välja raiutud hoopis presidendid George Washington (ametis 1789-1797), Thomas Jefferson (1801-1809), Theodore Roosevelt (1901-1909) ja Abraham Lincoln (1861-1865). USA Kongress oli tööde alustamise otsuse langetanud juba 1925. aastal, kusjuures president Calvin Coolidge nõudis, et kujutataks kahte vabariiklast ja ühte demokraati.
Skulptor Gutzon Borglum valis lõpuks välja siiski neli kuulsamat presidenti, kusjuures Washington oli vormiliselt parteitu, Jefferson vabariiklane-demokraat ja Roosevelt ja Lincoln mõlemad vabariiklased. Töö sai tehtud neljateistkümne aastaga ja valmis see rahvuslik suurmonument täna, 31. oktoobril, aastal 1941. Avas monumendi aga ehk ajaloo kuulsamaid demokraate, Franklin Delano Roosevelt. Tööd läksid tollases rahas maksma US$ 989 992.32.
Mõistagi oleks ehk mõni isik veel sellist au väärinud, aga ka nelja büsti kaljust välja raiumine võttis Gutzon Borglumil (1867-1941) ja tema neljasajal abilisel aega neliteist aastat ja töö jäigi pooleli, sest projekti juhtinud skulptor suri ise märtsis 1941 ja seniste tööde valmimine toimus juba tema poja Lincoln Borglumi (1912-1986) juhtimisel. Ja kui varem oli kavas presidendid kaljust välja tahuda taljeni, sai rahapuudusel tehtud vaid näoosa.
Monument ise võtab enda alla enam kui viis ruutkilomeetrit, paiknedes merepinnast 1745 meetri kõrgusel. Siuude jaoks olid kaljutipud varem tuntud kui Kuus Vanaisa, aga sellele pärandile sel hetkel eriti tähelepanu ei osutatud, nime sai kalju hoopis 1885. aasta ekspeditsiooni juhtinud juristi Charles E. Rushmore järgi, kes käis sealkandis rohkem kinnisvaraarenduseks ja mineraalide kaevandamiseks sobivaid paiku otsimas. Kuid kuna ta annetas Borglumi töödele 5000 dollarit, saigi 1930. aastal kalju ametlikuks nimeks Rushmore'i mägi.
Jefferson oleks algselt pidanud seisma Washingtonist paremal, aga tööde käigus ilmnes, et sealne kalju pole piisavalt stabiilne, seega nihkus Jefferson Washingtonist vasakule, algne toorik-Jefferson lasti aga dünamiidiga puruks. Suurim üllatus sellise mastaabiga tööde juures oli fakt, et keegi nende tahumisel surma ei saanud.
Indiaanlased pole oma iidse kalju rikkumist siiani andeks andnud, 1971. aastal käis American Indian Movement (AIM) ka protestiks seda kaljut okupeerimas. Lohutuseks alustati küll 1948. aastal Rushmore'i kaljust 27 kilomeetrit eemal ka oglalade pealiku Pöörase Hobuse monumendi rajamist, mis siiani pooleli.