Kas koolimõrvu on võimalik ette näha ja ära hoida? Jah, kindlasti
Kord on teemaks Columbine'i keskkool, siis Virginia Tech, siis Sandy Hooki algkool, jne. Asi muutub iga aastaga järjest hullemaks, tänavu juunis liideti kokku, et alates Sandy Hooki kooli tulistamisest 2012. aasta detsembrist on koolitulistamisi USA-s ette tulnud juba 74 korda. Ja üha segedamini ahvitakse ameeriklasi järele ka mujal.
Kui psühholoogid on kokku liitnud erinevaid märke ja profiile massitulistamiste, sh ka koolitulistamiste kohta, on ilmnenud päris selged hoiatusmärgid. "Enamikul juhtudest on juba pikk rada fakte, mis viitavad tulevale vägivallale," kinnitas psühholoog Peter Langman kaks aastat tagasi väljaandele LiveScience. Ometi on hulluks ajavalt keeruline tuvastada järgmist koolitulistajat miljonitest teistest tigedatest, pettunutest, vaenulikest noortest, kes kunagi roima toime ei pane.
Ja sama probleem tekib, kui üritatakse koostada võimaliku koolitulistaja profiili
Paljud massitulistamised on ajendatud isiklikust kättemaksust või vimmast, olgu siis keegi koolist välja visatud või töölt lahti lastud, aga mitte alati.
Näiteks Eric Harris ja Dulan Klebold kavandasid Columbine'i kooli tulistamisi Oklahoma pommiplahvatusest innustatuna, ohvrid olid valitud pigem juhuslikult. Seung-Hui Cho Virginia Techis oli aga kannatanud vaimsete häirete all, kättemaks võis olla vaid osa tema kaalutlustest. Kui Adam Lanza 2012. aastal läks korraldama massimõrva algkoolis, polnud tal selget seost kuriteopaigaga, küll oli tal vaimustus relvade ja Harrise-Kleboldi eeskuju järele.
Tihtilugu on massitulistajatel ka selge taust kriminaalsetest jõukudest, lõhutud perekondadest, seksuaalsest ahistamisest, püromaaniast või loomapiinamistest, sadismihoogudest ja ülimast enesesksusest. Ja enamasti ei ole nad võimelised kellelegi kaasa tundma.
Ja peaaegu eranditult on kõik massitulistajad meessoost. Termin gang-related on koolitulistamiste taustal kasutusel küll üsna harva, kuritegelikud noortejõugud õiendavad omavahel arveid pigem väljaspool kooli. Aga paljudes riikides on koolid sunnitud ka järjest sagedamini õpilastelt relvi ära korjama. Õnnelik veel see kool, kes ainult nurga taga suitsetavate õpilastega peab tegelema.
Koolitulistajate puhul rõhutatakse pigem mõistet - omaette hoidja. Mõni küll otsib endale ka kaasosalist. Narkootikumide kasutamisest pole selget pilti, aga vähemalt 34 hilisemat koolitulistajat on saanud mentaalsete probleemide vastu psühhiaatrilisi ravimeid, mis on nende vägivaldsust hoopis suurendanud.
Koolitulistajatel ilmneb paranoilisi meelepetteid, madalat enesehinnangut ja tahtmist pigem seltskonnast välja tõugatud olla. Teisal on mainitud ka mõistet üleväärsuskompleks. On küll ka mingi algne ajend, mis tulevasel roimaril "katuse pealt viskab." Tihtilugu on hilisem ründaja ka avalikult arveteklaarimisega ähvardanud.
Ja eriti tihti eelneb sellistele roimadele lausa kinnisideelik vaimustus relvadest, vägivaldsetest videomängudest ja filmidest. Meie tänapäevane kultuur ja meedia lausa fetišeerib vägivalda kui vahendit võimu, edu ja seksi saavutamiseks. Koolikiusamine on selle tagajärg, aga mitte tingimata ajend tulistamistele.
Kas on põhjust süüdistada vanemaid? Tänapäeval lähevad perekonnad järjest sagedamini lõhki, vanematel pole töö kõrvalt aega lastega tegeleda. Lõhutud perekondadel on üsna selge seos isiksuse kujunemisega. Üheks silmatorkavaks elemendiks on ka identiteedikriis, milles roimar enne oma kuritegu vaevleb. Koduse toe puudumist ei suuda ükski sotsiaaltöötaja asendada.
Relvastuskontrolli debatt elab USA-s just massimõrvade tõttu.
Ja see pole just eriline üllatus, et tulevased koolitulistajad on lugenud või jälginud otsepildis meediakajastust eelmistest samasugustest mõrvadest. Mõni üritab lausa "rekordeid" purustada.
Ometi võimaldaks massimõrvari profiili koostamine panna kahtluse alla miljoneid inimesi, kes ju kunagi roimateele ei lähe. Politseinikel ja sotsiaaltöötajatel pole kaugeltki võimalik näha kõike, mida kodused või sõbrad suudaks läbi näha.
Aga kui nendelgi pole ohumärkidest sooja ega külma, kuhu me siis välja jõuame?
