Soomes pole enam kedagi, kes oskaks allveelaeva juhtida. Eestis? Võib olla
Veel mõni aasta tagasi tegutses Soomes ühendus nimega Sukellusveneveteraanit ry (ehk siis allveelaevaveteranide registreeritud ühendus), ning nad ka jagasid meelsasti kogemusi, kuidas oli sõja ajal miine vette lasta, torpeedosid vastase pihta tulistada, samas tugevas närvipinges vastase torpeedode ja pommide eest põgeneda.
Ajalehes Ilta-Sanomat ilmus veel seitse aastat tagasi põhjalikum intervjuu allveelaevaveteraniga, aga too suri neli aastat tagasi. Ja nüüd on nii Soome Sõjaveteranide Liit kui ka sealne Sõjamuuseum veendunud, et ühtki allveelaevades teeninut enam elus ei ole.
Kokku teenis Soome viiel allveelaeval: Vetehinen, Vesihiisi, Iku-Turso, Vesikko ja Saukko kolmekümnendatel ja neljakümnendatel umbes 330 mereväelast, kes pidid kitsastes allveelaevades toime tulema konserve süües, samas kui 30-liikmelised meeskonnad ei omanud duširuumi ja pidi kasutama vaid ühte käimlat. Ja pomme sadas nende suunas pidevalt.
Allveelaevade saaga algas Soome jaoks küll praktiliselt kohe nende vabadussõjas (mida tänapäeval nimetatakse pigem kodusõjaks), kuna Vene ja Briti allveelaevu oli Esimeses maailmasõjas uppunud või vahetult enne Saksa vägede dessanti 1918. aasta aprillis Soome vetesse uputatud kokku 11.
Ja kaks nendest tõstis iseseisev Soome jälle pinnale - AG 12 ja AG 16. Neid üritati küll taastada, aga merekõlbulikuks neid ei saadudki. Amerikanski Golland-klassi kuulunud AG 16 kanti lõplikult maha 1929. aastal, kui oli tehtud otsus Soomele uued allveelaevad hankida.
Vetehise-klassist allveelaevad ehitati Crichton-Vulcan Oy Turku tehases, kus lasti vette 1930. aastal Vetehinen ja Vesihiisi, 1931. aastal ka Iku-Turso. Lisaks valmis seal ka väiksemat sorti allveelaev Vesikko, mis lasti vette 1933. aastal. Helsingis Hietalahti tehases valmis omakorda pisike allveelaev Saukko Laadoga järvel liikumiseks, mis sai ka vette 1930. aastal.
Talve- ja Jätkusõja elasid kõik need laevad üle, uputades ise kolm nõukogude allveelaeva ja ühe pealveelaeva. Tõsi, Saukko saatus oli kehvem, kasutada sai seda laeva lahinguolukorras vaid korra ja torpeedo oleks äärepealt plahvatanud juba laeva sees. Osa neist allveelaevadest käis asetamas ka meremiine Eesti vetesse.
Sõja lõpp, ja Andrei Ždanovi juhtimisel tegutsenud liitlaste kontrollkomisjoni otsus sundis Soomet oma allveelaevadest loobuma, neli neist hiljem lammutati, Vesikkost sai 1973. aastal aga muuseum. Muide Saukko, mida viiekümnendatel pukseeriti Belgiasse lammutamisele, pääses veel trossist lahti ja siis tuli tühja alust eraldi Läänemerel taga otsida.
Ja tänases Soomes pole ka ühtki kaasaegse allveelaevniku koolitusega ohvitseri. On küll ohvitsere, kes saanud kogemust allveelaevaga sõitmisest - Rootsis, Suurbritannias, USA-s ja Saksamaal. Soome lahe merekaitseala komandör Markus Aarnio, kes on korduvalt allveelaevaga sõitnud, nimetab selliseid asju rohkem külastuseks kui õppimiseks. "Ja miks meil üldse oleks vaja allveelaevnikke, kui meil pole allveelaevu," küsis Aarnio Helsingin Sanomate ajakirjanikult vastu.
Võrdluseks Eesti allveelaevad
Ka Eestis pole olukord palju teistsugune. Meremuuseumi direktor Urmas Dresen kinnitas Fortele, et viimased Lembitu ja Kalevi meeskonna liikmed lahkusid elavate hulgast mõni aasta tagasi, nende kogemusi on küll ka üritatud koguda ja kirja panna. Samas pole meil Eestis tegelikku ettekujutust, kui palju siin võiks elada Nõukogude laevastiku kunagisi allveelaevnikke. Allveelaeva juhtida oskab tegelikult vaid komandör, lisas Dresen.
Eesti ainsad allveelaevad Kalev ja Lembit ehitati Suurbritannias, Vickers and Armstrongs Ltd. laevatehases, vette lasti nad 1936. aastal, ja toodi Eesti mereväe käsutusse, paraku sattusid alused 1940. aastal Punaarmee kätte. Kalev jäi koos meeskonnaga kadunuks 1941. aasta sügisel, Lembit oli aga Balti mere laevastikus kasutusel 1956. aastani, seejärel õppelaevana tollases Gorkis (Nižni Novgorodis), kuni 1979. aastal kasutusest maha võeti ja Tallinnasse tagasi toodi. Täna on ta välja pandud Lennusadamas.
