Maailma ürgseim suguelund osutab: seks on vanem kui arvatud ja tekkis Eesti aladel!
Kopulatsioon ehk paaritumine on aga paljunemismeede, mille kohta esimesed tõendid pärinevad rüükalade e plakodermide (ld Placodermi) klassi kuuluvatelt, soomustatud plaatidega kaetud, ammugi välja surnud mere-elukatelt.
Aastatel 2008–2009 hämmeldas professor John Long maailma uurimustega, mis näitasid, et 380 miljonit aastat tagasi kalad mitte ei kudenud, vaid poegisid ning et toonaste liikide isasisendid klammerdusid eostamise käigus emaste külge eriliste vaagnahaaratsite abil nagu nüüdisaegsed haid.
Seejärel kirjutas prof Long raamatu loomade suguelu evolutsioonist, kuid jättis selles lahtiseks küsimuse, kuidas täpselt pantserdatud ürgkalad õigupoolest sugu tegid. Nüüd viimaks õnnestus professoril lahendada ka see probleem tänu tõenäoliselt kõikide selgroogsete eellasliiki kuulunud rüükala-luu leidmisele.
Luuleid, mis kujutab endast teadaolevalt vanimat suguelundit, pärines seltsi Antiarchi kuulunud rüükalalt, kes mattus setete alla praeguse Eesti aladel — viis miljonit aastat varem kui looteid kandnud ja poeginud volthambuliste kalade (ld Ptyctodontidae) sugukonna esindajad, keda prof Long varem maailmale tutvustanud oli.
Kui prof Long Antiarchi seltsi kuulunud kalade kivistisi otsima hakkas, ei leidnud ta mitte ainult rohkem isasisendite haaratseid, vaid ka märke genitaali-luuplaatidest samasse seltsi kuulunud emaskalade juures. Uurimise käigus lahendas ta ka ühe üsna vana mõistatuse.
"Microbrachius tähendab ladina keeles "väikeste kätega", kuid teadlased olid aastasadu pead murdnud küsimuse üle, milliseks otstarbeks tollesse sugukonda kuulunud kalad noid paarikaupa kasvanud luust "käsi" tegelikult pruukisid," rääkis prof Long.
"Meie oleme selle suure mõistatuse lahendanud — neid kasutati paaritumiseks, et isaskala saaks end haaratsite abil emaskala suguelundite piirkonna külge haakida. Kui nende haaratsid olid omavahel vaheliti, ujusid nad seljakuti nagu dosadoo-sammus kantritantsijad."
Ajakirjas Nature ilmunud artiklis seostab prof Long leiud omavahel ning tõstab esile ka vanima liigi, millel taoliseid elundeid näha võib: Microbrachius dicki. [HILJEM LISATUD: Nature'is ilmunud artikli teine autor on TTÜ Geoloogia Instituudi teadlane Elga Mark-Kurik, kes muide Longi uusima avastuseni viinud fossiili kunagi ka leidis.]
Leiud omistavad rüükaladele olulise rolli loomade evolutsioonis. "Kunagi peeti rüükalu tupikklassiks, millel pole enam elus järeltulijaid, ent hiljutised uurimused annavad mõista, et meie endi evolutsioon on põhjalikult seotud rüükaladega.
Paljud meie kehalistest tunnusjoontest nagu lõualuud, hambad ja paarisjäsemed ilmnesid kõigepealt neisse rühmadesse kuulunud kaladel," rääkis prof Long. "Nüüd õnnestus meil näidata, et tänu neile on meil võimalik nautida ka sugulise vahekorra intiimseid rõõme."
Longi lõppjäreldus paneb aga kukalt kratsima. Tema oletusel loobusid kalad seejärel miskipärast kehasisesest viljastamisest, kuni mõni liik selle hüved taasavastas.
allikas: Flindersi ülikooli kodukas
