Aafrikasse on tekkimas uus ookean
Arvestades, et olemasolevad ookeanipiirkonnad on maakera vee üle valitsenud juba umbes neli miljonit aastat, võib selline väljavaade tunduda ebatõenäoline, kuid üllataval kombel on üks uus ookean siiski juba moodustumisjärgus.
Etioopias Afari kõrbes kujunevast röögatusuurest riftist (mandrilaamade lahknemisel tekkivast maakoore- ja litosfääri-rebendist) peaks kõigi eelduste kohaselt saama Maa järgmine ookean.
64 kilomeetri pikkune maakoorepragu, mis mõnel pool on juba rohkem kui kuue meetri laiune, asub teineteisest eemale nihkuvate tektooniliste laamade kokkupuutejoonel.
Rifti põhjapoolses otsas asub vulkaan Dabbahu, mille 2005. aastal toimunud purse aitas tekitada rifti 56 esimest kilomeetrit vaid kümne päevaga.
Purskele eelnesid maavärinad, mille tulemusel paiskus Maa tuumast vedel kivim ehk magma läbi maakoorelõhe keskosa üles ja pressiski laamad eri suundades laiali.
Pärast seda on magma üha voolanud nagu koorevenis, mitu vulkaani on üksteise järel pursanud ning sügav lõhe on — tõsi küll, mõnevõrra aeglasemas tempos — aiva suuremaks ja mitu kilomeetrit pikemaks kasvanud.
Teadlased uurivad seda protsessi nii selle ebatavalise tempokuse kui ka tõsiasja tõttu, et see peegeldab protsesse, mis tavaliselt leiavad aset ookeanide põhjas, s.t sügavustes, kuhu inimesed neid vaatlema ei küündi.
Kuni 2005. aastani olid Aafrika ja Araabia tektoonilised laamad, mis keset Afari kõrbet kohtusid, teineteisest eemale nihkunud teosammul — vaid 2,5 sentimeetrit aastas.
Möödunud 30 miljoni aasta jooksul on kõrvutistel laamadel õnnestunud lisaks kõrvalasuvale Punasele merele moodustada vaid 300 kilomeetri pikkune lohk, kuid seesugust äkilist nihet, nagu see, mis algas 2005. aastal, polnud kokkupuutepiirkonnas varem esinenud.
Teadlased oletavad, et Afari rift pikeneb Punase mereni põhjas ja Araabia mereni lõunas. Kui see juhtub, saab Afari riftist uus ookean, mis lõikab Aafrika mandri pooleks ja "vabastab" Aafrika Sarve e Somaali poolsaare mandrimassiivi küljest.
Tõsi, Aafrikat lõhestav manner kasvab praegu sama kiiresti kui inimese sõrmeküüned, kuid teadlased jälgivad arenguid hinge kinni hoides.
Lõppeks kujutab ju võimalus olla tunnistajaks sellisele protsessile, mida muidu kunagi jälgida ei saa, vaid kord elus ette tulevat karjääriväljavaadet... kui jätta tähelepanuta asjaolu, et praeguse tempo juures võtab uue ookeani täielik väljakujunemine tõenäoliselt aega veel kümme miljonit aastat.
allikas: how stuff works
