Kas suur vulkaanipurse võiks hävitada kogu elu Maal?
Umbes 200 miljonit aastat tagasi toimunud erakordselt jõuline supervulkaani-purse hävitas koguni 75 protsenti planeedil toona elanud liikidest.
Purse oli nii võimas, et lahutas Põhja-Ameerika Aafrikast, tekitades nende vahele Atlandi ookeani. Järgmise 600 000 aasta jooksul purskas supervulkaan, mida nimetatakse lühendiga CAMP (ingl Central Atlantic Magmatic Province, Kesk-Atlandi magmapiirkond), üha uuesti.
Halvaks uudiseks kõigile neile, kes naudivad elu mittevulkaanilistes paikades, pole aga kõike kinni kattev laava ega isegi lämmatavad tuhavihmad, vaid hoopis sündmusest johtuv reostus.
Näiteks kerkisid süsinikdioksiidi ja süsiniku määrad CAMP-i purske järel hüppeliselt. Keskkond sisuliselt hävis ning liike, kes suutsid sellest hoobist viimaks taastuda, jäi järele väga vähe.
Huvitav tõik on, et toonase supervulkaani-kataklüsmi järel hakkasid kõigepealt arenema ja maailma asustama dinosaurused, kes märksa hiljem ise katastroofiliste sündmuste tõttu välja surid. Paistab, et keegi ei jää igavesti võitjaks…
Niisiis, kas järjekordne hävitav vulkaanipurse võiks meile häda teha? Lühike vastus on: jah. USA-s Wyomingi osariigis tegutseva Yellowstone'i rahvuspargi all asub kaldeera, mille purske drastilised tagajärjed kujuneksid kindlasti ülemaailmseteks.
Teadlased avastasid hiljuti, et Yellowstone'i supervulkaani kaldeera pindala on 89 x 32 kilomeetrit ning see asub 5–14 kilomeetri sügavusel maapinna all, mis tähendab, et Yellowstone’i vulkaani purse kujuneks 25 000 korda võimsamaks kui Saint Helensi vulkaani purse.
Ka siis ei tapaks teid tõenäoliselt laavavoolud ja tuline tuhk, vaid laavavoolude ja tuha tekitatav keskkonnareostus või purskest johtuv globaalne jahenemine.
