Konflikt polegi ületamatu? Kristlus ja homoseksualism läbi Piibli ridade
Vatikani katse otsida lepitust homoseksualismiga võib tunduda ootamatu, kuigi sallivus ongi ju kristlik põhimõte. Pühakiri järeleandmisteks väga suurt ruumi ei paku, nii judaism, kristlus kui ka islam peavad homoseksuaalsust surmapatuks. Aga nüüdne roomakatoliku piiskoppide otsus tunnistada homoseksuaalide ja nende partnerlussuhete positiivset panust, oli ka nii täpselt sõnastatud, et hundid oleks söönud ja lambad terved.
Eriti kategooriline on judaism - nende piiblis kolmandaks raamatuks asetatud ja ka kristlaste piiblis kolmanda Moosese raamatu nime kandvas peatükis (Leviticus, koostatud hiljemalt kolmandal sajandil eKr), on öeldud, peatükis kus manitsetakse pikalt verepilastuse ja muude perverssuste vastu:
- 18:22 "Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!"
- 20:13 "Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!" (Tõlked väljaandest piibel.net)
Homoseksualismi tunnustamine on kristlusele olnud sama raske, kui loobuda mõnest Jumala antud kümnest käsust. Ja hukkamõist püsib ka kristlaste Uues Testamendis. Pauluse kirjas roomlastele on homoseksualismi väga selgelt hukka mõistetud:
- 1: 27 "Nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest."
Antiikses Roomas oli homoseksualism nähtavasti moodi läinud ja see oli ka üks nendest moraalse allakäigu nähtudest, mida kristlus hakkas välja juurima, teistpidi tagakiusamiseks oli religioosne alus olemas. Varem olid ju kristlased ise usulise tagakiusamise objektiks.
"Sodoomia" kujunes aga lisasüüdistuseks nõiaprotsessidel, kus oli vaja võimalikult ränka karistust välja mõelda. Kaheksandal sajandil karistati homoseksuaale piinamise järel aastase vangistusega, 13. sajandi Prantsusmaal kastreerimisega, kolmandal vahelejäämisel aga tuleriidale saatmisega. Lõplikult Aquino Thomase mõjutusel hakati tõlgendama homoseksuaalsust lisaks patule ka kui loodusseadustega vastuolus olevat. Keskajal kristlikus Euroopas surmanuhtlust selle eest siiski tavaliselt välditi.
Mõningaid paavste on tagantjärgi süüdistatud ka sodoomias, kuid pole selge, kas tegemist oli pahatahtliku laimuga või tegelike faktidega. Templirüütlite süüdistamine sodoomias 14. sajandil oli igatahes vaid poliitiline kättemaks, mitte tegelik asi, mida nad teinud oleks.
Kristluse algusajal elasid ka preestrid abielus, alles 4. sajandil paistavad tekkivat teooriad, mis tõlgendavad seksuaalsust räpasena, tsölibaadi juurutamine oli esmalt vabatahtlik, hiljem aga kujunes ka kirikutegelastele kohustuslikuks. Ja paraku sundis kiusatus osa preestreid ka tsölibaati rikkuma, mida suurem võim, seda kergem oli ka reegleid rikkuda. Keskajal oli perioode, kus "sodoomia" saladuskatte all ka laiemalt levis, tänapäeval on aga palju skandaale seoses võimalike seksuaalsete lähenemiskatsetega osade preestrite poolt, ka homoseksuaalses vormis. Vatikani jaoks on homoseksualismiga toime tulek juba sama suur peavalu kui tsölibaadi säilitamine üldse.
Islam on veelgi kategoorilisem
Koraanis (7:80-84) on üsna selge käsk homoseksuaalid kividega surnuks pilduda. Kaliifidest Abu Bakr laskis homosid tuleriidale saata, neljas kaliif Ali aga minareti tornist alla heita. Paraku ei suudetud ka muslimite maailmas homoseksuaalsust tõrjuda, 1453. aastal nõudis näiteks üks Konstantinoopoli vallutanud muslimist kindral endale poissi armukeseks, kes küll häbist pääsemiseks tegi enesetapu. Teatavasti ka kõhutants oli Osmanite riigis levinud vormiks meessoost prostitutsioonile.