Kosmosesond Europa Clipper läheb Jupiteri kuult elu otsima päikese-, mitte tuumajõul

Veel neljakümnendatel arendati kosmoselennundust, kavandades tuumaplahvatusi kosmoselaeva sabas, mis oleks jätnud stardipaigale tõsise radioaktiivse saaste. Tuumakatsetuste keeluleping 1963. aastast lõpetas sellise hulluse. Kuid tuumasoojuse ja -energia jõul liikuvate kosmoserakettide idee kestis edasi.

Venemaa kosmoseagentuur andis tuumasoojuse jõul liikuva raketi ideedest teada veel mullu. Läbi aegade on Venemaa saatnud testimiseks orbiidile vähemalt 30 tuumareaktorit, USA teadaolevalt vaid ühe. Aga mullu teatas NASA, et nende plutoonium-238 (Pu₂₃₈) kütusel töötava kosmoseraketi programmile on kriips peale tõmmatud.

Süvakosmose sondid (Voyagerid 1 ja 2 ning Pioneerid 10 ja 11) suunduvad samal ajal Päikesesüsteemist välja, varustatuna samal plutooniumiisotoobil töötavate raadioisotoop-termoelektriliste generaatoritega (RTG), mis varustavad vaid sisemisi seadmeid. Ka Pluutole suunduv New Horizons sai 2006. aastal sellise kaasa. Ja esimene Jupiteri-satelliit Galileo põles 2003. aastal Jupiteri atmosfääris koos kahe Pu₂₃₈-generaatoriga.

Kuid plutoonium-238 varud meie planeedil on praegu otsakorral.

Päikese jõul Jupiterini

Europa Clipper on kosmoseaparaat, mis peaks tulevikus võtma suuna Jupiteri kuule Europa, mis võiks teoreetiliselt olla sobinud elu kujunemiseks palju paremini kui kuiv Marss. Ja nüüd on langetatud ka otsus, et sellise vahemaa läbimiseks Maast Jupiterini eelistatakse puhtalt päikeseenergiat, jättes tuumaenergia ideed kõrvale.

Päikesepaneelid on igatahes odavamad kui RTG-generaatorid, kuigi kaaluvadki rohkem, küsimus on pigem selles, kuidas päikeseenergiat maksimaalselt ära kasutada, et Jupiterini lendamine end ära tasuks. Veel kümmekond aastat tagasi ei tasunud päikesenergia end ära. Küsimus on ka selles, kas 50-ruutmeetrised päikesepaneelid võivad hakata kuidagi segama aparaadi seadmete tööd.

NASA lõplik otsus Europa Clipper missiooni kohta on veel tegemata.

Euroopa kosmoseagentuur (ESA) kavandab samal ajal oma Jupiter Icy Moon Explorer (JUICE) missiooni, enam-vähem samas tempos. Ja ka see kasutaks vaid päikeseenergiat. Radioaktiivsete isotoopide aeg Jupiteri-lendudel kipub minevikku kaduma.

Mehitatud lendudest Europa pinnale pole mõistagi juttu, ehk õudusstsenaarium, mis 2012. aasta ulmefilmis Europa Report sellisele missioonile lavastati (kokkupuude uudse eluvormiga, mis terve missiooni hävitaks), ilmselgelt ei teostu.

Praegu on Europat olnud võimalik uurida vaid kaugelt, seega pole meil ka selget arusaama, kas elu ikkagi on seal võimalik. Ka Europa Clipperi varustusse ei kuulu maandureid, aga vähemalt on tema seadmed suunatud otse Europa uurimisele. Venelased tahaks küll JUICE pardal saata maandurid Europale ja Ganymedesele, teisele Jupiteri kuule. Ka NASA kaalub võimalikke kohti Europa pinnal, kuhu tulevikus maandur maha panna.

Europa Clipper pole teerajajaks, samuti päikesenergia jõul sond Juno on juba kolmandat aastat Jupiteri poole teel ja peaks selle gaasihiiglase orbiidile jõudma 2016. aastal.

Europa Clipper saaks startida odavamate kavade järgi kõige varem 2022. aastal ja jõuaks Jupiteri orbiidile 2030. aastal. Hiigelraketi Space Launch System kasutamine võimaldaks kosmoseaparaati veelgi otsemas suunas Jupiteri suunas teele lähetada, ehk sel juhul võiks lend kesta vähem kui kolm aastat. Sel juhul poleks vaja ka kasutada linguefekti, et Veenuselt lisahoogu saada.

Aga ka siin tulevad just eelarvelised kaalutlused mängu. Varem laual olnud idee - Jupiter Europa Orbiter - oleks maksma läinud 4,3 miljardit dollarit, Europa Clipper odavama variandina maksaks maksimaalselt kaks miljardit. Juno lend Jupiterini maksab 1,1 miljardit. Kui me nüüd võrdleme seda NASA 18-miljardilise eelarvega, saame ehk ka suurusjärgud paika.