Ilma Kuuta oleks elu Maal sootuks teistsugune või puuduks üldse
Kuu on osaliselt moodustunud meie koduplaneedi n-ö vundamendist. See juhtus siis, kui Maa oli alles vedelast laavast koosnev noorplaneet, kõigest 30 miljonit aastat vana.
Mingisugune suur taevakeha raksatas Maaga kokku ja võttis taas kosmosesse põrgates kaasa osa selle vahevööst. Too löökkeha sulas kokku kuuma vahevöö-ainega ja moodustaski Kuu.
Geoloogiline aktiivsus lakkas Kuul umbes miljon aastat tagasi, mis aga ei tähenda, et see meile enam üldse midagi ei teeks. Heitkem koos pilk nähtustele, millest hakkaksime puudust tundma, kui Kuu kusagile mujale rännata otsustaks — või poleks üldse kunagi meie kosmilise kodu lähistele ankrusse heitnud.
Tõenäoliselt kõige ilmsem kahju Kuu kadumisest oleks loodete — tõusu ja mõõna — kadumine.
Kui Kuu meie ookeane gravitatsiooniga ei mõjutaks, oleks loodete suurus praegusest kolm korda väiksem. Päike võtaks küll tõusude ja mõõnade tekitamise enda peale, kuid selle gravitatsiooniline mõju meredele pole lihtsalt sama tugev kui Kuu oma.
Kuu mõjutab ka ookeani veetaset. Tänu Kuu külgetõmbejõule on poolustel vähem vett kui ekvaatoril. Kui Kuud poleks, kaoks märg volt maakera vöökohalt ja vesi tungiks madalamale poolustele.
Lisaks aitab Kuu Maa pöörlemist pidurdada. Tõtt-öelda lühendab Kuu meie planetaarpäeva pikkust õige veidike iga päev (kokku mõned mikrosekundid aastas). Kui poleks Kuud meid vaos hoidmas, pöörleks maakera ümber oma telje nii tormakalt, et meie päevad oleksid kuue tunni pikkused.
Ehkki selline perspektiiv võib tunduda intrigeeriv, tooks see kaasa mitmesuguseid soovimatuid tagajärgi. Esiteks kasvaks tuulte kiirus ja sageneksid tormid, kuid tõenäoliselt oleks Kuu puudumine mõjutanud ka elu evolutsiooni meie planeedil. Kes teab, millised taimed ja loomad oleksid võinud areneda — või arenemata jääda — vaid paari tunni järjestikuse päevavalguse ja ööpimeduse tingimustes?
Unustada ei tohi ka Maa telje probleemi. Kuu hoiab meid ekliptilise tasandi suhtes stabiilselt mugava 23-kraadise nurga all, tänu millele on meie aastaajad ja keskkonnatingimused tähelepanuväärselt leebed. Ilma Kuuta võiksime pendeldada püst- ja külgasendi vahel.
Nullile kraadile lähenev teljekalle tähendaks seda, et näeme päevas vaid paar minutit päikest või avastame end — nagu Uraan oma 97-kraadise teljenurgaga — 42 aastat kestvast päikeselõõsast, millele järgneb 42 aasta pikkune pimedus.
Ning ilma kuuvalguseta tähendaks see tõesti üsna pilkast pimedust.
