Estonia vrakk 20 aastat hiljem - hauarahu ei suuda tagada õigupoolest keegi
1994. aastal uppunud reisiparvlaeva Estonia vrakk asub rahvusvahelistes vetes Soome esisel ligemale 80 meetri sügavusel, ja 1995. aastast on vrakile kehtestatud ka rahvusvaheline hauarahu. Kuid täna pole kedagi, kes tegelikult selle täitmist kontrollida suudaks.
Rootsi ajakiri NyTeknik üritas selgitada, mis on saanud Estonia hauarahust tänaseks, kui Rootsi riigil pole tegelikult ühtki radarit ega aparaati, mis selle täitmist järgida suudaks. Ilmselt ka Jutta Rabe mõjutusel on Saksamaa seni keeldunud hauarahuga ühinemast ja nagu teada, on juba ka tundmatuks jäänud päritoluga vargad käinud Estonialt esemeid pihta panemas.
Just mõni tund enne hauarahu jõustumist 1995. aastal laskus rootslane Peter Barasinski Estonia vrakile, otsides sealt oma abikaasa surnukeha. Veel suurema surve alla sattus Rootsi, Soome ja Eesti õigussüsteem 2000 ja 2001. aastal, kui Jutta Rabe korraldas sukeldumisi Estonia vrakini, lootuses oma vandenõuteooriat tõestada. Meediamüra oli palju, aga lõppkokkuvõttes ei suutnud ta midagi tõestada.
Ja Rootsi lenduri ja literaadi Anders Jallai andmetel olevat tegelikult sukeldujad Estonia vrakil käinud enam kui 30 korda. Mõni neist on tahtnud tõde teada, teised on käinud lihtsalt vargil.
Rootsil pole mingit valvet vraki ümber, Soome radar küll nägevat vrakki. Ja omavahelisel koostööl oleks neil võimalik ka hauarahu rikkujaid tabada. Hauarahu konventsiooniga ühinenud riigid: Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Taani, Poola ja Suurbritannia saaks küll oma kodanikke selle rikkumise eest karistada, Saksamaa aga ei ole ühinenud ja sealt poolt jääb ka hauarahusse oluline auk sisse.
Soome merejärelvalve Turku piirkonna juht Sami Järvenpää kinnitas, et nende andmetel pole pärast Rabe-Bemise sukeldumisi 2001. aastast alates mingit infot hauarahu rikkumiste kohta. Ka Rootsil pole uuemaid andmeid. Jallai andmetel käivad aga paljud sportsukeldujad kohal tavaliselt kummipaatidega, mida Soome radarid isegi ei näe. Paadiga tuuakse sukeldujad kohale, nende sukeldumiskohta pannakse tähistama poi, ja sealt korjatakse nad hiljem uuesti pardale. Rannavalvel pole lihtsalt mingit võimalust neid teolt tabada.
Ja nagu ilmneb, jäi ka Estonia vraki liiva alla matmine 1996. aastal pooleli.
Jallai on tegelenud küll hoopis lennukivrakkide otsimisega ja tema tegevusele on Estonia hauarahu isegi mõnel määral tülikaks osutunud, leidis ta ju nõukogude lennuväe poolt 1952. aastal alla tulistatud Rootsi sõjalennuki DC-3 vraki 2003. aastal Estonia vraki naabrusest.
