Kuidas netikiirusi mõõta ja mis tähtsus on üleslaadimiskiirusel?
Pea nelikümmend aastat on Tõnis Mägi seda lugu laulnud ning vähesed asjad on maailmas rohkem muutunud kui internetiühenduste kiirused. Kuidas teada saada, mis Su netiühenduse kiirus tegelikult on, küsib Digitark.ee.
Eesti ühenduskiirused märgatavalt üle maailma keskmise
Kui üheksakümnendatel olid Eestis valdavalt kasutusel dial-up ühendused kiirusega kuni 56 kbit/s, siis iga paari aastaga on internetiühenduste kiirus kasvanud kaks korda.
Täna ulatub kiirus korrusmajade piirkondades juba 400 megabitini sekundis. Veel paar aastat tagasi võis sellistest ühenduskiirustest vaid unistada.
Üks autoriteetsemaid interneti lairiba-ühenduskiiruste mõõtmiste keskkondi Ookla, kelle tuntuim toode on Speedtest, annab teada, et keskmine internetiühenduse kiirus Eestis on täna 33,2 Mbit/s.
Kuna eestlane armastab end alati naabritega võrrelda, siis toon siinkohal välja Soome tulemuse, mis on 35,5 Mbit/s. Seega võib nentida, et kahe naabri, Eesti ja Soome, internetikiirused on reaalselt võrdsed.
Ülaltoodud pildil on võrdluseks Eestiga olemas ka maailma keskmised ühenduskiirused. Neid numbreid meie omadega võrreldes võib uhkust tunda. Ka mobiilses elus on Eesti keskmised kiirused eespool ülemaailmsest trendist.
Üleslaadimiskiirus jääb teenimatult tähelepanuta
Kuigi turunduslikult eelistatakse rääkida vaid suuremat numbrit tähistavast kiirusest elik allalaadimiskiirusest, on siiski oluline ka üleslaadimiskiirus.
Väikeste andmehulkade liigutamisel nagu veebis uudisteportaalide külastamine, sotsiaalvõrgustiku kasutamine ja e-posti lugemine, ei ole erilist vahet, kas allalaadimiskiirus on 5 Mbit/s või 300 Mbit/s. Homseid uudiseid me nagunii kätte ei saa, oodata tuleb ikka järgmise päevani.
Kui kiirusel 5 Mbit/s võtab Postimehe portaali avamine aega umbes kolm sekundit, siis kuus korda kiirema ühenduse otsas istudes avaneb sama veebileht poole sekundiga. Ajaline kokkuhoid siis 2,5 sekundit. Ja seda ideaalsel juhul, kui arvuti ei ole üle koormatud muude suurt jõudlust nõudvate rakenduste jooksutamistega.
Suuremamahulisel üleslaadimisel tekib märgatav vahe
Hoopis teine lugu kiirustega on siis, kui on vaja liigutada suuri faile või töötada andmebaasidega. Näiteks on vaja talletada pildid kiirelt pilveteenusesse sõpradele jagamiseks.
Oletame, et meil on vaja üleslaadida kümmekond väga hea kvaliteediga fotot kogumahuga 100 MB. Võib ka vastupidi – neid fotosid on vaja näidata arvutis.
Et asi oleks ülevaatlikum, lisan siia tabeli, kus kirjas erinevate netipakettide ühenduskiirused ja fotode laadimiseks kuluv teoreetiline aeg.
Praktikas sõltub sellises mahus info liigutamine arvuti enda võimekusest, eelkõige arvuti võrgukaartide parameetritest (100 või Gigabit) ning kodusest ühendusviisist (LAN või WiFi).
Kodukontorile ja fotofännile sümmeetriline ühendus
Loomulikult tagavad suuremad ühenduskiirused väiksema ajakulu, kuid ühenduste tellimisel tasub alati mõelda mitte reklaamitud suurimale allalaadimisnumbrile, vaid ka üleslaadimiskiirusele.
Kodukontoris töötajad ning neil, kel tööks või hobiks foto- või videotöötlus, võiksid võimalusel eelistada sümmeetrilist ühendust, mis tagab mõlemasuunalise kiire ühenduse.
Täna suudame ülikiireid ühendusi pakkuda paljudes linnades ja asulates vaid kortermajades, kus ühenduses töötavad juba optikakaablil. Eramajade piirkonnad peavad täna veel leppima vasepaari tehnoloogiga, kuid ka siin on võimalik kasutada juba kiiremat, VDSL-tehnoloogial põhinevat ühendust (40/10 Mbit/s).
