Kolonelleitnant Kalmus: 1. jalaväebrigaad on harjunud proovikive vastu võtma

Riigikaitse arengukava alusel 1. augustist rakendunud kaitseväe uus struktuur paneb riigikaitse maaväelised ülesanded kahele jalaväebrigaadile. Sõdur küsib 1. jalaväebrigaadi ülemalt kolonelleitnant Aron Kalmuselt, kuidas on brigaad uute ülesannete täitmiseks valmis.

Artikkel ilmus Eesti sõjandusajakirjas Sõdur 4/2014

1. jalaväebrigaad kaitseväe leheküljel

Tänavu 1. augustil rakendus riigikaitse arengukavas aastateks 2013–2022 sätestatud uus kaitseväe struktuur. Kuidas teie 1. jalaväebrigaadi ülemana hindate uuele struktuurile ülemineku protsessi senist kulgu?

Lühidalt öeldes üllatavalt positiivseks. Kuivõrd muutus puudutab ennekõike inimesi, mitte varustust ja asju ning just inimesed on meie kaitseväe kõige olulisem ressurss ja väärtus, siis ülemana olid mul teatud kõhklused, kas inimesed on valmis selle muutusega kaasa minema. Mind üllatas, et põhiosa siiski oli üsna positiivselt meelestatud. Siinkohal tuleb muidugi esile tuua kogu eelnevat teavitustööd ja inimeste informeerimist. See oli muudatuse tegemise oluline eeldus.

Kui rääkida olulisest õppetunnist, siis on selge, et inimestega tuleb rääkida. Inimesi tuleb hoida kursis kaitseväe arengutega ja antud juhul ka struktuuride ja töökohtade muutumisega. Süsteemne rääkimine ja informeerimine erinevatest muutustega kaasnevatest detailidest on olnud positiivne, see on minu kui ülema kartusi oluliselt leevendanud ja olnud üks edu eelduseid, miks 1. jalaväebrigaadil on see protsess läinud kokkuvõttes üsna valutult.

Kas 1. augusti muutused on toonud esile mingeid muid raskusi, mida ei osatud ette näha?

Minu allüksuste ülemad ja staabiülem said väga selged suunised. Tegime varasemast tunduvalt rohkem selgitavaid koosolekuid ja jagasime informatsiooni nii vahetult inimestega vesteldes kui ka erinevate kommunikatsioonivahendite kaudu. Samuti korraldasime seminari, milles käsitlesime erinevaid valdkondi, nii töökohti, töö- kui ka elamistingimusi. Proovikividest rääkides, siis olulisim puudutab taas inimesi ja nende uusi töötingimusi, -korraldust, töölkäimisharjumisi jms. Osadel tegevväelastel ja töötajatel kindlasti suurenes vahemaa kodu ja töökoha vahel. Osa meeskonnast peab paratamatult olema Tapal viis päeva nädalas, kuid samas on see valikute küsimus – elukutse valikute küsimus. Eks inimesed peavad harjuma ja see toob lisaraksusi planeerimaks oma töö- ja puhkeaega uutel alustel, aga kokkuvõtvalt on meie inimesed selgelt valmis muutustes osalema ja oma riigi kaitset arendama. Kindlasti peab ülem koostöös alluvatega leidma paindlikke võimalusi inimeste töö ja eraelu tasakaalus hoidmiseks üldtunnustatud põhimõtetel, selleks et hoida meie kaitseväelaste n-ö tagala ehk pereelu korras.

Tervikpildis on tegevväelased, töötajad ja ametnikud olnud tublid ja sellest kõneleb asjaolu, et enamik meeskonnast tulid muutustega kaasa ja võtsid proovikivi vastu. Kardetud rohkearvulisi ümberkolimisest keeldujaid ei olnud.

Kaitseväe arengukava kavandades polnud kellelgi veel ettekujutust neist arengutest, mis vallandusid Ukraina ja Venemaa suhetes tänavu kevadel. Kui palju oleks nende sündmuste põhjal otsustades vaja viia muudatusi riigikaitse arengukavasse?

Üldistatult öeldes pole vajagi! Riigikaitse areneb protsessina pidevalt ning käib oma olemuselt kaasas nii ühiskonna kui ka sõjalistest vajadustest tulenevate võimete ja keskkonna arenguga. Siin ma väga suurt muret ei näe. Teades üldist olukorda maailmas on ju ennustatav, et kriis võib puhkeda iga hetk mistahes kriisialtis piirkonnas mistahes ajendil. Praegusel juhul on see lihtsalt meile natuke lähemal kui senised kriisid. Ma pigem arvan, et peaksime jätkama sellel kursil väga selgelt fookustatud ja selgelt optimeeritud sõjalise riigikaitse arenguga just selles mahus, mis me oleme otsustanud ja mis on kaitseväele ja ühiskonnale taskukohane ning tasakaalus meie kohustusega liitlaste ees. Armeena peaksime keskenduma just reaalsete võimete loomisele ja need täismahus ellu viima. Ma usun, et tänu sellele oleme rohkem valmis reageerima võimalikele ohtudele. Iga uue ohu puhul olukorda ümber hinnates ja uisapäisa teistmoodi käitudes võime kergesti üle reageerida või jääda infosõja ohvriks.

Pigem on mõistlik jätkata selles suunas, mille oleme ühiselt valinud ja otsustanud. Kriis Ukrainas tõepoolest paneb teatud lisasurve meie arengutele, ennekõike nende kiirusele, mis väljendub selles, et teatud võimed ja valdkonnad tuleks vajadusel ümber hinnata ja eelisjärjekorras lihtsalt ellu viia. Teine oluline märgusõna on see, et liitlassuhted ja nende praktiline väljund koostegutsemisena NATO artikkel viie raamistikus saavad tunduvalt selgema kuvandi ja valmidus nende elluviimiseks, kui selleks peaks vajadus tekkima, peab olema senisest n-ö operatiivsematel alustel. Eestlase ja ohvitserina on hea tõdeda, et liitlassuhted toimivad lisaks paberkandjal olevatele lepingutele ka reaalselt, mida tunnistavad meie liitlaste kohalolek Eestis, sealhulgas 1. jalaväebrigaadis.

Kuidas iseloomustada uue riigikaitse arengukava raames meie kaitsevõime kasvu võrreldes olemasolevaga?

Kasvab oluliselt! Näitlikustamiseks võiks tuua võrdluse: kui lund lükata terava otsaga sahaga, on see tunduvalt efektiivsem ja kiirem kui lükata lapiti sahaga. Konkreetne arengukava prioriseerib väga selgelt teatud võimed ja liigub nende võimete saavutamise suunas, võrreldes varasemaga, kus võimete arendamine oli hajutatum. Teine oluline valdkond, mis selgelt esile joonistub, on laiapindne riigikaitsekäsitlus, mida varasem arengukava nii detailselt esile ei toonud ega arendanud.

Kui kaugel oleme teie hinnangul praegu arengukavas eesmärgiks seatud kahe täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiireageerimisvõimelise jalaväebrigaadi ettevalmistamisel?

Liigume jõudsalt selle eesmärgi saavutamise suunas, aga ega kahe brigaadi valmis tegemine pole eesmärk iseenesest. Kaitsevägi on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, areng jätkub ning armeele lisandub uusi võimeid. See on paratamatu, sest kõik meid ümbritsev areneb ja muutud ning see seab proovikivid ka riigikaitse arendamisele. Praegu on palju asju juba tehtud, aga sama suur töö on veel ees. Me oleme plaaninud teatud võimed muuhulgas 1. jalaväebrigaadile ja nüüd on reaalselt näiteks ajateenijatest mehhaniseeritud üksuse loomine lõppjärgus. Järgnevatel aastatel näeme brigaadis tänapäevast tankitõrjet ja liikursuurtükke ja soomukeid. Kaugel ei ole aeg, kui brigaad saab enda käsutusse droonid. Reaalsed struktuurid on loodud ja nende funktsioneerimiseks vajalik seadusloome on põhiosas tehtud. Parafraseerides meremehi, siis hoiame kurssi ja riigikaitse arengukavas sätestatut on vähemalt nelja aasta planeerimistsükli ulatuses reaalselt saavutatav, kui me seda ise tahame ja sellest juhindume. Märgusõna on siinkohal omavaheline ja professionaalsel vastastikusel lugupidamisel põhinev koostegutsemine ja stabiilsus.

Riigikaitse arengukavas märgitud uute võimete loomisel on sisuliselt lõpujärgus 3. põlvkonna tankitõrjerakettide Javelin soetamine USA-st ning jalaväe lahingumasinate CV90 ostmine Hollandist. Kui tehtud saab ka iseliikuvate suurtükkide valik, siis millise võime arendamisele peaks teie arvates olema suunatud meie tähelepanu järgmisena?

Sellele küsimusele ühtset vastust ei ole. Mistahes sõjaliste võimete sisulise ja süsteemse arengu üks nurgakivi on väevõime analüüs. Analüüs peab vastama küsimusele, milliseid võimed Eesti riik vajab. Sealt edasi juba vaadatakse vajalikud võimed ratsionaalse pilguga üle ja viiakse tasakaalu rahaliste võimaluste, poliitiliste suuniste, liitlaskohustuste ning ühiskonna vajaduste, võimete jms sellisega. Vastates küsimusele peaks arendatavaid võimed jagama eri valdkondadesse ja tasanditele. Brigaadi seisukohalt vaadates tõstavad mainitud võimed oluliselt brigaadi lahinguvõimekust. Samas on meil pooleli luure ja vaatlusseadmete arendamine ning lisaks ja võib-olla brigaadi jaoks olulisimgi on tänapäevase automatiseeritud juhtimis- ja staabitöö seadmete ja süsteemide arendamine. Vajalike komponentide valik, ostmine, hankimine ja kogu eeltöö, mida selle rakendamiseks on vaja, tuleb eelnevalt ära teha ning see on pikk ja aeganõudev protsess. Lisaks on sellised seadmed ja tehnoloogia tihedalt seotud teiste sõjaliste valdkondade ja võimete arendamisega. Kasutades tänapäevast tehnoloogiat suurendavad automatiseeritud juhtimissüsteem ja seadmed oluliselt brigaadi ja tema allüksuste juhtimisvõimet nii rahuaja väljaõppes kui ka tänapäevases ja kiiresti muutuvas lahinguruumis.

Kaitseväes arendamist vajavatest võimetest üldisemalt rääkides tuleks kohe välja tuua keskmaa õhutõrje välja arendamine. Selle olulisust kaitseväe, riigi ja liitlaste kontekstis ei saa alahinnata. Kindlasti tuleb edasi arendada laiapindset riigikaitset, seda nii doktriini tasandil kui ka praktiliste soorituste ehk koostöö ja väljaõppe kontekstis. Mainimata ei saa jätta ka Kaitseliidu sõjalise poole, st maakaitse arendamist kookõlas vastloodud arengukavaga. Minu hinnangul peaks siinkohal olema vabatahtlike senisest süsteemsem ja kitsendatum väljaõpe, mille põhiraskus oleks üksikvõitleja ja alljuhtide ning staapide õpetamisel. Vähemtähtis ei ole ka maakaitse juhtimisstruktuuri välja arendada ja juhtimiseks vajalikke võimeid saavutada. Kogu maakaitse võimete arendamisel tuleb alal hoida ja parendada maakaitse korraldust ja sidusust teiste riigi struktuuride ja kohaliku elanikkonnaga.

Seoses maaväestaabi liitmisega kaitseväe peastaabiga on 1. jalaväebrigaadist saanud meie maaväe keskne üksus, kuivõrd 2. jalaväebrigaadi väljaarendamine alles käib. Kas 1. jalaväebrigaad on valmis seda keskset koormat kandma?

Vastus on – alati valmis! Meil on head ja professionaalsed inimesed, nii lihtne see ongi! Asjad ei tee asju, inimesed teevad. Inimesed arendavad kaitseväge ja meie inimressurss on kõige selle keskmes. Minul on küll brigaadiülemana hea tõdeda, et need inimesed, kes meil praegu brigaadis teenivad, on väga selgelt valmis seda ülesannet täitma. Mul ei ole selles kahtlust.

1. jalaväebrigaad sai Tapal enda koosseisu kõik siinsed relvaliigi- ja toetusüksused. Kuidas saab 1. jalaväebrigaad kaasa aidata, et ka 2. jalaväebrigaad jõuaks võimalikult peatselt vajalikud allüksused luua ja välja arendada?

Brigaadiülemal on selleks peamiselt kaks meedet. Esimene on ühine väljaõpe. Osaledes ühises väljaõppeprotsessis, pakkudes selle kaudu oma ekspertiisi ka teisele brigaadile, sealhulgas relvaliikide osas, olgu suurtükk, õhutõrje, pioneertegevus, lisaks väikeste allüksuste nagu tankitõrje ja luure õpetamine. Teine meede on meie inimesed, kes peaksid roteeruma kahe üksuse vahel. See annab Tapal või Virus teenivatele ohvitseridele ja allohvitseridele võimaluse liikuda Lõuna-Eestisse Tartusse või Võrru kogemusi jagama ja uusi omandama. Selles protsessis ei ole midagi uut ja see toimib juba praegu.

Kas 1. jalaväebrigaadi sujuvaks toimimiseks on veel vaja, olgu Tapal, Jõhvis, Paldiskis või hoopis Jägalas, püstitada mingeid olulisi rajatisi?

Kaitsevägi tohi saada ega saa kunagi valmis. Alati on midagi juurde vaja, aga need otsused peavad tuginema selgel analüüsil. Vaadates suuremat pilti on näiteks hangitavate soomukite ja iseliikuvate suurtükkide haldamiseks tarvis taristut täiendada või ümber ehitada. Soomusmanöövrivõime arendamisel peame mõtlema n-ö järelkasvule ehk koolitamisele. Selle tarbeks peame analüüsima ja vajadusel välja ehitama oivakeskuse, kooli vms, kus inimesi õpetada ja oskusteavet edasi arendada.

Kritiseeritud on maakaitse üleandmist Kaitseliidule ja kaitseringkondade kaotamist praeguses mõistes. Kuidas kriitikutele vastaksite?

Ülemana ei saa ma sellisest kriitikast aru. Kaitseringkonnad pole kuhugile kadunud. Kaitseringkonnad on lihtsalt läinud kaitseväe koosseisust Kaitseliidu koosseisu. Teatud mõttes on neil Kaitseliidus isegi eelis. Seni kaitseringkondades töötanud inimesed on need, kes valdkonda regionaalsel põhimõttel kõige paremini tunnevad. Ehk minu arvates on pigem vastupidi – see struktuur on läinud inimeste juurde, kes seda asja teavad ja valdavad.

Teine aspekt on ülesannete ümberjaotamine ning ülesannete ja ressursside ratsionaalne kasutamine, ehk teisiti öeldes – kaitsevägi keskendub rohkem sisulisele sõjalisele kaitsevõimele ja Kaitseliit keskendub rohkem maakaitsele territoriaalkaitse printsiibil. Lisaks arendatakse Kaitseliidus välja kiirreageerimisvõimega üksuseid. Selline korraldus on pigem eelis, see lihtsustab juhtimisahelat ja toob vastutusvaldkonna tegijale lähemale. Tõsi, maakaitse doktriini tuleb veel kindlasti täpsustada ja selle üle mõtiskleda, aga see on täiesti normaalne etapp struktuuri loomise ja arengukava täitmise mõistes.

Kas meil on piisavalt aega uutel alustel tegevuse toimima saamiseks, arvestades kiirelt muutuvat olukorda Euroopa piirialadel?

Esiteks pole selles ülesannete jaotuses midagi uut. Lihtsalt kaitseringkondade struktuur kaitseväe mõistes anti üle Kaitseliidule. Koostöö ringkondade ja malevate vahel on käinud viimased viis kuni seitse aastat ja üsna tihedalt. Lisaks on malevate erinevad allstruktuurid osalenud pidevalt kaitseväe erinevatel õppustel-harjutustel. Ka äsjalõppenud Kevadtormil oli terve Kaitseliidu pataljon ja kaitseringkonna staap väljas. Selles pole midagi uut. Pigem on alluvussuhted ja käsuliin nüüd selgemad kui varem, seega koos õppustel käimine ei kao kusagile. Tuleval aastal Kevadtormi asemel korraldataval suurõppusel Siil seda suuremahulist koostööd jätkatakse. Minu jaoks ei ole siin midagi uut, jätkub senine koostöö ja väljaõpe Eesti riigi kaitsmiseks ja arendamiseks. Lühidalt öeldes: asi areneb täpselt sama moodi nagu see siiani on arenenud, võib-olla vaid tunduvalt selgemalt ja kiiremas tempos.

Sügisesel NATO tippkohtumisel tehakse ilmselt olulisi otsuseid, mis peavad tugevdama alliansi kriitilisemate piirkondade kaitsevõimet. Kuivõrd oleme valmis kaasa lööma NATO Kirdekorpuse tegevuses?

1. jalaväebrigaad ja minu staap on alati valmis kaasa lööma seal, kus ülemad käsivad ja poliitilised otsustajad seda tahavad. See lakooniline seisukoht tugineb lihtsatele faktidele. Esiteks on brigaadi staap juba aastaid tegutsenud koos ameeriklastega erinevate õppuste raames ja me teame, et oleme 20-aastase armee kohta üsna heal tasemel. Teiseks oleme juba aastaid teinud koostööd Taani diviisiga ja brigaadidega. Kirdekorpuse töös osalesime möödunud aasta suvel õppusel Sabre Strike, kus 1. jalaväebrigaad oli korpuse alluvuses. Võimalikku tihedamat koostööd Kirdekorpusega näen ülemana lihtsalt ühe positiivse proovikivina ning erilisi ettevalmistusi oma staabi osas me selleks ei vaja. Kokkuvõtvalt: brigaadi staap on selgelt ja kindlalt valmis koos tegutsema mistahes liitlasega ja nii lihtne see ongi!

Milline on järgmine suurem proovikivi, mis teil 1. jalaväebrigaadi ülemana tuleb vastu võtta?

Nagu eespool välja toodud, on keskmes inimesed. Seega ülemana pean pingutama ja alluvaid juhendama viisil, mis tagaks meeskonna kui terviku toimimise uues arengukavas ja seadusloomes sätestatud põhimõtetel. See võtab veidi aega, aga olen veendunud, et uuenenud meeskond saavutab töörutiinid paari järgneva kuu jooksul.

Usun, et iga ülema suurim proovikivi on sõjaline juhtimine. Selleks annab suurepärase võimaluse järgmise aasta kevadel toimuv suurõppus Siil, millel antakse sisuliselt hinnang meie brigaadile ja tema võimetele hetkeseisust riigikaitse arengukava raames. Õppusel peab 1. jalaväebrigaad saavutama reaalselt oma esmase lahinguvõime, kaasates reservväelased. See on iga meie ülema, kaasa arvatud brigaadiülema ja pataljonide ülemate peaproov ja auasi ning hindamatu teenistuskogemus. See on õppus, kus igaüks tahab edukas olla, sest selline võimalus ei avane igal ülemal. On auasi olla osa õppusest, saada uusi kogemusi laiapindse riigikaitse peaproovil, teha koostööd maakaitse ringkondade ja mis kõige olulisem, ka meie enda inimeste ehk reservväelastega. Reaalne brigaad reaalsete inimestega reaalseks tervikuks moodustada ning nii oma riiki ja rahvast paremini kaitsta – see on hea proovikivi!