Punase Paruni kolmetiivalisest sai esimene tõsiseltvõetav sõjalennuk
Ehkki liitlasväed võitsid sõja ja pälvisid au, pärines just sakslastelt üks esimese Suure Sõja kõige kuulsamaid lennukeid. Kolmetiivaline Fokker Dr.I, mille lenduriks oli üks ajaloo osavamaid piloote Manfred von Richthofen, on tõenäoliselt 20. sajandi alguse äratuntavaima välimusega lennuk, mis etendas märkimisväärset rolli hävituslennukite lähilahingute (ingl dogfighting) kujunemisel uueks võitlusvormiks.
Dr.I kujutas endast küll brittide kolmetiivalise Sopwith’i koopiat, mis loodi Saksa piiri taga alla kukkunud ja põhjalikult pöördprojekteeritud lennuki baasil.
Lennuk oli kujuteldamatult edukas. Kuulsaimaks sellega lennanud piloodiks oli Manfred von Richthofen, keda tunti paremini hüüdnime „Punane Parun“ järgi. 19 oma 21-st vaenlase hävitamisega lõppenud lennust sooritas Richthofen just Dr.I-ga. Punase Paruni lennuk tulistati lõpuks alla ja legendaarne piloot hukkus 1918. aasta aprillis.
110 hobujõulise mootoriga varustatud 590 kilogrammi raskune lennuk suutis tõusta kuni kuue kilomeetri kõrgusele. Selle tippkiirus küündis 165 kilomeetrini tunnis, mis tähendab, et Dr.I oli liitlasvägede lennukitest aeglasem, kuid selle oivaline tüür ja tiivaklapid tegid sellest enneolematult kergesti manööverdatava — ja toonase sõja ühe parema — hävituslennuki.
Lennuki relvastus piirdus kahe 7,92 mm kaliibrilise kuulipildujaga Spandau LMG 08/15. Lennuk suutis õhus püsida vaid umbes 80 minutit; seejärel tuli seda uuesti tankida. Küll aga oli seda suhteliselt odav toota (mis oli Briti mereväe kohaldatud blokaadi tõttu sakslaste jaoks oluline argument).
Dr.I suurimaks probleemiks olid tiibade avariid, mis ei tähenda mitte ühegi lennuki jaoks kunagi midagi head. Kehv tootmiskvaliteet ning alumise kahe tiiva asemel ülemist tiiba liigselt kurnav konstruktsioon tähendasid, et lennuk ei jõudnud kunagi masstootmisse.
Dr.I mudeleid ehitati valmis ainult 320 tükki ning tänaseks päevaks pole ühtegi algupärast eksemplari säilinud. Küll aga on kuulsa Fokkeri koopiad menukad nii kollektsionääride kui ka ajaloomuuseumide seas. Algajatel ja asjaarmastajatel lenduritel on võimalik Dr.I-ga „lennata“ USA õhujõudude riikliku muuseumi lennusimulaatoris Ohio osariigis Wright-Pattersoni õhujõudude baasis.
Fokker Dr.I teeneks oli manööverdamisvõime olulisuse esiletõstmine õhulahingutes. Nüüdisaegsete reaktiivhävitajate, näiteks kas või F-35 Lightning’u arendamisel arvestatakse jätkuvalt vastava vajadusega. Samuti oli Fokkeri näol tegu esimese lennukiga, mis sai maailmakuulsaks just tänu õhulahingutele.
