1920: Varssavi lahing lõppes ka maailmarevolutsiooni nurjumisega
Varssavi lahing leidis aset 12. kuni 25. augustini 1920, kui Mihhail Tuhhatševski juhitavad punaarmee üksused üritasid Poola iseseisvusele lõppu teha, Józef Piłsudski juhitud Poola armee suutis pealetungija väed segi paisata ja riigi iseseisvuse päästa. Ühtlasi peatus ka enamlaste kuulutatud maailmarevolutsioon, sest Berliin jäi püüdmatuks.
[Vabandame, kui te poolakeelsest videost aru ei saa, aga fotomaterjal on muljetavaldav- toim.]
Nõukogude Venemaa (1922. aastast NSV Liit) sai veel kaks korda revanši üritada, tungides Poolasse 1939. (liidus Hitleri-Saksamaaga) ja 1944. aastal (kui sakslaste väljaajamise käigus suruti maha poolakate katsed demokraatlikku riiki taastada), aga 1919.-1921. aasta Poola-Nõukogude sõda sai Varssavi lahinguga Poola jaoks võiduka pöörde.
1919. aasta lõpp oli tähistanud juba olukorda, kus Punaarmee katsed likvideerida Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust olid sisuliselt nurjunud, samas kui Lenini, Trotski, Stalini jt Moskvasse kolinud "seltsimeeste" juhtimisel suudeti maha suruda Valgevene ja Ukraina lahku löömise üritused. Lenini arvates pidi aga Poolast saama sillapea revolutsiooni eksportimisel Kesk-Euroopasse. Lühim tee Berliinile ja Pariisile pidi käima läbi Varssavi.
Poola oli kaasatud ka punaväe välja ajamisele Leedust ja Lätist, otsene kokkupõrge punakaartlastega puhkes aga Ukraina pärast, mis üritas iseseisvuda, ja liidus ukrainlaste liidri Simon Petljuraga Kiievit vabastada üritanud poolakad löödi taganema.
Pealetungihoogu sattunud Punaarmee edenes Varssavi suunas peaaegu takistamatult. Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola kaitseliinidest läbi juunis 1920, Valgevenest edenema hakanud suuremad väed (kokku 114 000 meest) Tuhhatševski juhtimisel hõivasid 19. juulil Grodno, 28. juulil Białystoki (kus pandi kokku marionettvalitsus - Polrevkom, Julian Marchlewski juhtimisel), jne.
Stalini ja Budjonnõi vahel oli aga puhkenud vaidlus, mille tulemuseks oli Budjonnõi suunamine hoopis Lvovi (Lvivi) peale ja lahkumine Varssavi lahingust.
Tuhhatševski kavatses korrata Ivan Paskevitši manöövrit 1831. aastast, millega Varssavi alistati ja tookord Poola vabaduspüüded maha suruti. Muide punaste 15. armeed, mis ühena neljast armeest Varssavit vallutada üritas, juhtis eestlane August Kork (1887-1937).
Piłsudski suutis aga Poola vägede ülemjuhatajana juba augusti alguses oma jõud koondada. Bugi jõe-Bresti liinil vastast peatada küll ei suudetud, Poola väed tõmmati tagasi Visla taha, Praga sillapead kaitsma seatud Poola 5. armee juht Władysław Sikorski ei suutnud ka kuigi kaua vastast tagasi hoida.
Siis aga suutis poolakate 203. ulaanirügement purustada 4. punaarmee raadijoaama, katkestades selle sideme Tuhhatševski staabiga. Poolakad nimetavad seda "Ciechanówi imeks". Kindral Franciszek Latinik suutis ka Varssavi kaitsel piidavalt kaua vastu pidada, et Sikorski 5. armee sai 14. augustil ise üle Wkra jõe pealetungile asuda.
Moskva oli suunanud ka osa vägesid Krimmi peale, jättes Varssavile tunginud üksused lõunast kaitseta, sealt oli ka poolakatel kõige kergem edeneda. Piłsudski oli lausa üllatatud, kui kiiresti tema isiklikult eliitvägedest kokku pandud ründegrupp lõuna poolt appi tulles vastaste liinid segi paiskas.
See oli omamoodi välksõda, kus tankide, soomusmasinate ja kahe soomusrongi toel edenes Poola armee keskmiselt 30 kilomeetrit päevas, nurjates punaste pealetungiplaanid. Izabelini küla, 13 km Varssavist oli kaugeim punkt kuhu punased välja jõudsid, hiljem algas juba korratu taganemine. Tuhhatševski taganemiskäsk jõudis vaid osade vägedeni, teised jätkasid pealetungi Varssavile, kaotades kõik varustuskanalid.
21. augustiks kaotas punaarmee igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud. Korgi juhitud 15. armee löödi segi 19. ja 20. augustil. Budjonnõi oli aga saanud lüüa Lvovi lähistel Komarówi lahingus 31. augustil.
Oktoobriks stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drisa joonel. Poola riiki likvideerida üritanud nõukogude valitsus oli sunnitud rahu otsima, 18. oktoobril 1920 jõustus vaherahu, Riia rahuleping lõpetas sõja 18. märtsil 1921. Moskva hakkas hüvitama Poola riigile ka 18. sajandi riigi jagamiste tagajärgi.
Nõukogude-Venemaa kaotusteks Varssavi lahingus oli 10 000 langenut, 500 teadmata kadunut, 30 000 haavatut ja 66 000 vangi võetud punakaartlast, Poola armee kaotas selles lahingus 4500 hukkunut, 10 000 teadmata kadunut ja 22 000 haavatut. Sõjas endas kaotas Poola vähemalt 48 000, Nõukogude-Venemaa 60 000 sõduri elu. Ligemale 30 000 punaväelast suutis murda üle Saksamaa piiri Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti.
