Ja nii nagu ikka, surnuid pesti ja riietati, nagu kombeks. Ja nii nakatusid ka omaksed, kes neid matsid. Mida enam haigestunuid tuli, seda enam hakkas haigus ka levima. Kohapealsete tarkusest jäi väheks, seega mindi otsima abi linnadest, kus ka doktorid ametis. Selleks tuli aga kasutada juba transporti, rahvast täis kiilutud bussides sõitsid vaheldumisi terved ja haiged, ning ebola viirus leidis järjest uusi ohvreid.

Arstid, kellel polnud ebolaga mingit kogemust, võisid ju hügieeninõudeid järgida, aga ikka puutusid nad ka haigetega füüsiliselt kokku. Ja nii võisid ka haiglad muutuda vahendiks ebola levikul. Iga surnu on aga potentsiaalne haiguskolle, ka elavad annavad haigust käest kätte edasi. Ja siis oli ebola lahti juba ka pealinnas Conakrys, seejärel naaberriikides, Libeerias, Sierra Leones, Nigeerias...

Kui Ugandas 2000. aastal suri ebolasse enam kui 200 inimest viie kuuga, oli seegi riik sama saamatu ebolaga tegelemisel. 2012. aastal, nüüd juba kolmanda ebolarünnaku aegu, tegi sealne president Yoweri Museweni lõpuks avalduse üleriigilises televisioonis - inimesed ärge puutuge üksteist, ärge kätelge, ärge astuge juhuslikku vahekorda. Riigis tekkis paanika, kuid samas saavutati seda, et seekord suri ebolasse vaid 17 inimest. Kiire reaktsioon oli vajalik.

Nõuda, et inimesed peseks käsi, oludes kus isegi joogiks vett ei jätku, oleks naiivne. Lääne-Aafrikas oli vaja alles üle käte läinud epideemiat, et tavainimesed üldse taipaks, et mingi tõsine tõbi võib ringi käia. Teadmatus toidab paanikat, aga vähemalt mõnel pool juba teatakse ka füüsilistest kontaktidest haigestunutega hoiduda (mis pole küll takistanud näiteks aidsi levikut üle kogu Musta Aafrika). Varasemate ebolaepideemiate aegu surid inimesed pigem isoleeritud kohtades, nüüd on ta aga valla juba regioonis, kus käiakse palju sagedamini ka linnade vahet ja üle piiri.

Praegu räägitakse, et seekordne ebolaepideemia läks lahti tegelikult ühest kaheaastasest poisist, kes suri detsembris Guéckédou külas Guineas. Oletus on igatahes, et poisike sai haiguse nahkhiirelt. Nädal hiljem tappis sama haigus ta ema, siis kolmeaastase õe, siis vanaema. Siis viisid kaks inimest, kes vanaema matustel käisid, haiguse oma küladesse kaasa...

Alles märtsis said võimud üldse esimese ettekujutuse, et tegemist on ebolaga. Maailma terviseorganisatsioon jõudis haiguspuhanguni juba siis, kui see oli kontrolli alt väljunud. Märtsis, kui USA saatis oma arstid appi ebolaga võitlema, oli haigus levinud juba ka Libeeriasse ja mais Sierra Leonesse. Libeeria ja Sierra Leone võimud eitasid üldse esialgu igasugust ebolapuhangut.

Organisatsioon Piirideta Arstid tunnistas epideemiaga võitlemise juba juunis nurjunuks. Tänaseks on haigus kindlalt kohal ka Nigeerias, üks ebolahaige libeerlane suri ka Marokos, kahtlused on Burkina Fasos, Beninis, Ghanas, Saudi Araabias, Indias, isegi Rumeenias, esialgu küll aluseta. Senegal on üldse sulgenud oma piiri Guineaga, vähemalt see riik juba teab, et ebola pole naljaasi.

On vaid aja küsimus, millal taud Prantsusmaal jala maha paneb, juba aprillis tuli üks Air France'i Conakry-lennuk ajutiselt karantiini panna. British Airways peatas oma lennud haiguskolde riikidesse alles 5. augustil.

Eurooplastel pole vaja kogemust kaugelt otsida, samasugused nõuanded, mis praegu aafriklasi päästa aitavad, aitasid ka meie esivanematel katkutõbedest eluga välja tulla.