Mis seadmed on katamaraanisõitjal päästevesti küljes? Navigeerimine trapetsis purjetades

Viiendat aastat järjest korraldas Eesti Katamaraanide Liit omalaadse piirist -piirini maratoni nimega Estorace. Katamaraanidel kihutatakse Läti piirilt Vene piirini, mida on ligi 300 meremiili (555 km). Juba mõõdukaski tuules tõuseb katamaraanil üks kere veest välja ja kaheliikmeline meeskond peab trapetsis rippudes keharaskusega purjekat tasakaalus hoidma.

Vaata pildigaleriid siit

Kiirused kasvavad kiiresti mootorpaadi sarnasteks (kuni 20+ sõlme) ja tugevamas tuules on alati olemas oht, et katamaraan läheb ümber. Trapetsis olles on roolimehel käes roolipinn, silmad horisondil ja soodimehe käed on hõivatud purje reguleerimisega vastavalt pagidele. Kogu tegevus nõuab ka märgatavat füüsilist pingutust.

Sellistes etteantud tingimustes peavad merel kihutajad ka hoolikalt kaarti jälgima, sest Väinameri on madal ja kasvõi üks veealune kivi võib kogu sõidu kiirelt lõpetada. Lisaks tuleb valida optimaalseim kurss, jälgida meremärke, tuuleprognoosi ja teha muid taktikalisi otsuseid.Aga kuhu see kaart panna ja mida tarvilikku veel maratonile kaasa võtta?

Edasi kirjeldan katamaraani Marissa Mell varustust ja seadmeid sellisel purjetamisvõistlusel. Enamus esemetest on kinnitatud sõitja keha külge, peamiselt päästevestile.

Tähtsaim asjadest, merekaart on mõistlik võtta kaasa elektroonilisel kujul ja panna see tahvelarvutisse. Navionics on suurepärane app telefonile ja tahvlile, mis lisaks täpsele kaardile annab statistika kiiruste ja vahemaade kohta, tuuleprognoosi ning taasesitab läbitud teekonna hilisema analüüsi jaoks. Tahvlina kasutasin iPad minit ja ka telefon on õuna logoga- iPhone 4S.

Edasi on oluline pakendada need seadmed veelikndlalt ja minu valik langes tahvli puhul Lifeproof Fre nimelisele ümbrisele, mis on veekindel kuni 2m ja kaitseb seadet ka löökide eest.

Kui tahvli aku pikal sõidul tühjaks hakkab saama, läheb see eraldi veekindlasse kotti kaasaskantava akuplokiga laadima. Mitu head laadimistsüklit merel võimaldas meile iWalk Extreme 10000 Duo varuaku. Tahvli laadimise ajal saab edasi navigeerida telefoniga, kus sama koha pealt, kus iPad pooleli jäi- andmeid saab mõlemal sünkroniseerida.

Ka telefon on vee- ja löögikindlas korpuses Otterbox Armor, millega võib 2 meetri sügavuses vees ujuda vähemalt pool tundi. Mõlemad veekindlad korpused on mul praktikas järele proovitud ja töötavad vettpidavalt nagu lubatud.

Probleemsem osa on muidugi puutetundlik ekraan, mis veega kaetult ei ole enam väga puutetundlik. Samuti aktiveerivad pritsmed vastu tahtmist kõikvõimalikke funktsioone, mis navigaatori närvi just liigselt ei rahusta.

Nüüd jääb veel lahendada käte probleem- mõlemad tegelevad sooditõmmetega ja tahvlit silmade ees ei hoia keegi. Kuna lahendust ei pakkunud esialgu ükski tootja, valmistasin kuuri all leiduvatest materjalidest custom made iPadi hoidja ise. Jämedast alumiiniumtraadist kokkukeeratud "traatmehike" kinnitub kummiga päästevesti sisse ja hoiab kaardiplotterit navigaatori nina all sobiva nurgaga.

Järgmisena valmistasin paaditarvikute kohvris leiduvatest materjalidest trapetsivesti külge kinnituva stopperi e "raudmehe", kuhu panna spinnakersoot korraks kinni.

Kõigepealt selleks, et iPadis toimetada, aga ka selleks , et sõrmed lihtsalt mõnel mitmetunnisel tugeva tuulega spinnihalsil käe küljest ära ei tuleks- klaverimängija katamaraani soodimeheks niikunii ei hakka.

Päästevesti ühe õlapaela küljes on veekindel taskulamp ja teise õlapaela külge on teibitud punane säratuli- mõlemad selleks, kui purjetaja juhtub pimedas ootamatult vette kukkuma, oleks tal midagi, millega oma asukohast lainete keskel signaliseerida.

Samuti on päästevesti küljes Victorinox Swiss Tool multitööriist, millega saab pea kõik jooksvad parandustööd veepeal läbi viia ning mis on soolase vee suhtes ükskõikne.

Päästevesti rinnataskus on ohtrast soolapekist, leivast ja hapukurgist koosnev toiduportsion. Selline energiarikas sandwich tuleb sisse võtta regulaarselt, enne kui tekib näljatunne, muidu võib väsimus võimust võtta ja pea see motivatsioonipuuduski kohal ei ole. Juua tuleb samuti regulaarselt.

Ohutusvarustusest on paadi külge teibitud kaks punast langevarjuga raketti ja puksiirots, masti küljes on magnetkompass.

Mastitopis ja pea küljes on GoPro kaamerad ning artikkel Estorace'i varustusest saab ka illustreerivad fotod ja videod. Kuid see kõik ei taga veel võitu...

Hea sõitja on ikkagi peidus inimese peas ja kogemus tuleb ainult vee peal veedetud tundide ja aastatega. Seega, kohtume merel või miks- mitte Estorace 2015-el suunaga Narva- Jõesuust Iklasse!