Musta ajastu lõpu algus - Peking keelab kesklinnas kivisöega kütmise

Sudu (ingl smog) on kivisöe põletamisega tekkiv hingamisteid ärritav probleem, mida Inglismaal teati sisuliselt juba 14. sajandil, kuid 1952. aasta Londoni Suur Sudu, mis nõudis 4000 inimelu, äratas Euroopa hiljemalt kivisöega kütmise õudustele. Otsus, mis juba 1956. aastal keelas kivisöega kütmise Londonis, on alles nüüd tasapisi jõudmas hiinlaste teadvusesse.

Hiina segu plaanimajandusest ja turumajandusest on saanud lisahoogu vajadusest ja tahtest Hiinat maailma suurte tööstusriikide hulka tõsta. Paraku seda suurt hüpet edasi toidavad enamikus kivisüsi ja muud fossiilsed kütused. Sutsevaid korstnaid ja tossavaid summuteid ilmub linnapilti üha enam. Ja Hiina suurlinnades enam värsket õhku hingata pole võimalik.

Nüüd lõpuks on Peking otsustanud, et aastal 2020 keelatakse Pekingi kuues keskmises linnaosas kivisöega kütmine. Nagu NewScientist väidab, tähendaks hiinlaste lahkumine kivisöega kütmiselt, et ühe maailma kõige räpasema ja saastavama kütteliigi allakäik on lõppude lõpuks alanud. Esimene kivisöel töötav elektrijaam Gaoijingis suleti juba eelmisel kuul. Asemele tulevad gaasiküttel töötavad elektrijaamad.

Optimism võib olla ennatlik. Hiina põletab peaaegu poole kogu meie planeedi aastasest kivisöest, olles ainuüksi kasvatanud maailma kivisöetoodangut kümne aastaga ligemale 30 protsenti, ja keskvõim peab nüüd leidma lahendusi vananeva kivisöel töötava tööstuse kaasajastamiseks kogu riigis, samas kui kohalikud võimud ikka veel planeerivad ridamisi uusi kivisöel töötavaid ettevõtteid püsti panna.

Surve on rahvusvaheline, kuna Hiina on maailma suurimaid CO₂ õhkupaiskajaid, ja ka siseriiklik, sest keskkonnakaitsjate protestiliikumist ei ole kommunistlik partei suutnud vaigistada.

Vähemalt probleemist ollakse lõpuks Pekingis aru saadud. Veel hiljuti kõlas sealsest riigimeediast lausa kiidulaulu saastamisele, sest see aitavat riigil suureks majandusjõuks tõusta. Aastas sureb sudu tõttu Hiinas enam kui 1,2 miljonit inimest.