Šveitsi kurioosum - relvad kodus ei tee veel riigist vägivallatsejate pesa
Reeglina tuuakse seda riiki näiteks, kui on vaja rääkida edukast ja toimivast relvakultuurist. Kaheksa miljoni elaniku kohta on välja jagatud 3,4 miljonit relva, mida inimesed hoiavad kodus, õppustele minnes kannavad ka tänavail, aga Šveitsi pole küll võimalik kuigi vägivaldseks riigiks pidada.
Šveitsi relvaomanike protsent on kõrgeim Euroopas, 46 relva 100 elaniku kohta, kui USA-s on neid 89 ja Jeemenis 55. Šveitsis puudub ka keskne relvakandjate register, kuna iga kanton peab oma arvestust eraldi. Relvakultuur on sügavalt juurdunud, regulatsioon on üsna liberaalne, laskmine on ka äärmiselt populaarne spordiala. Ja tulirelvade põhjustatud surmade osakaal, 3 tapetut 100 000 elaniku kohta on vähem kui kolmandik näiteks USA-ga võrreldes.
Stabiilselt jõukust kasvatanud riigis on küll ka sotsiaalseid konflikte tunduvalt vähem kui näiteks Ida-Euroopa riikides, ehk joomastunud relvahulle märatsejaid naljalt ette ei tule.
Relvasurmade arv on ka viimase paarikümne aastaga järjest vähenenud, ligemale 450 pealt 230 juhtumini aastas, mis tundub Eestiga võrreldes siiski kohutavalt palju. Viie miljoni elanikuga Soome numbrid on vaid veidi väiksemad. Ja Soome ning Šveits siiski juhivad Euroopa edetabelit relvasurmade osas. Must vari on ka "paradiisi" kohal.
Massimõrvu juhtub harva, viimati 2001. aastal marssis relvastatud mees Zugi kantoni parlamenti ja tappis seal 14 inimest. Tulemuseks kümme aastat hiljem korraldatud referendum, kus enamik valijaid siiski lükkas tagasi keskse riikliku relvaregistri loomise. Mullu aga tappis üks relvastatud mees Lutzernis neli, ja teine ühes külas kolm inimest. Relvanõuete karmistamine on riigis siiski jätkuvalt laual.
Šveits pole küll pidanud sõdu 1848. aastast alates, kunagine palgasõdurite kodumaa on enam kui poolteist sajandit panustanud neutraliteedile, kuid ka alati tugevale kaitsevõimele. Eestist väiksem riik, kus kõrged mäetipud seavad elutegevusele karme piiranguid, ja kus elab kõige kiuste kaheksa miljonit inimest, oli valmis end kaitsma ka Teises maailmasõjas ja on valmis seda tegema ka täna. Automaatrelvad kodus on siiski keelatud.
Kõik Šveitsi mehed, vanuses 19 kuni 34 läbivad sõjalise teenistuse, kuigi kutsealustest kuni kolmandik osutub kõlbmatuks ja neil on võimalik ka valida tsiviilteenistuse kasuks.
Igaüks, kes on arvatud reservi, saab omale koduse relva, vintpüssi või revolvri, et nad oleks valmis koheselt oma kodumaa kaitsele asuma. Just sellel, meie Kaitseliidu põhimõtteid meenutaval taval oli ilmselt ka oma roll, miks Šveits Teises maailmasõjas puutumata jäi. Riigil on muljetavaldava suurusega tanki- ja soomukiarmee, ligi 150 000 meest ja naist on ka aktiivses teenistuses. Ründelennukid, 32 F/A-18 Hornetid ja F-5 Tiger II-d tunduvad siiski küll juba veidi ajast maha jäävat.
