ANALÜÜS: Droonid – kas sõjanduse tulevik?
Droon ehk mehitamata õhusõiduk on lennuvahend, mis töötab iseseisvalt ega vaja inimese pidevat juhtimist. Uudised, kuidas USA droonid Pakistanis, Jeemenis või Somaalias edukalt ja inimelu ohtu seadmata oma ülesandeid täidavad, on muutunud igapäevaseks ega ületa tihti enam uudisekünnist. Samas tundub, et terve maailm on neist vaimustuses: droonide tootmisele ennustatakse hüppelist kasvu, Poola investeerib droonidesse miljard dollarit ning ka Eesti kaitsevägi plaanib soetada päris oma droonid.
Ajalugu
Droonid või vähemalt idee mehitamata õhusõidukitest on peaaegu sama vana kui lennundus ise. Esimest korda kasutati mehitamata õhusõidukeid 1849. aastal, kui Austria kasutas Veneetsia pommitamiseks kuumaõhupalle. Õhupallide külge olid kinnitatud viitsütikuga pommid, mis pidid vabanema, kui õhupall sihtmärgini jõudis. Rünnak polnud muutliku tuule tõttu eriti efektiivne. Kuigi kuumaõhupallid ei vasta täielikult eelmainitud drooni kirjeldusele, oli tegu siiski esimese sammuga mehitamata õhusõidukite vallas.
Esimesed tänapäeva droonidega sarnanevad õhusõidukid tõusid taevaavarustesse 1960. aastatel, kui mikroprotsessorite areng võimaldas digitaalsetel arvutustel ja elektrilistel anduritel põhinevaid autopiloote luua. Siiski oli droonidel GPS-i-eelsel ajal suuri probleeme asukoha määramisega. Viimast tegid droonid peamiselt kaudselt lennu kiiruse, kestuse ja suuna järgi. Seetõttu leidsid selleaegsed droonid põhiliselt kasutust kas lendava sihtmärgina või luureotstarbel.
Suurem läbimurre droonitööstuses saabus 1990. aastatel, kui GPS muutus kõigile kättesaadavaks. See parandas oluliselt droonide võimet oma asukohta määrata. Lisaks panustas droonide plahvatuslikku arengusse ka igasuguse mikroelektroonika märkimisväärne odavnemine ja digitaalse pildi- ning videotööstuse võidukäik. Ühtäkki olid droonide kasutusvõimalused peaaegu piiramatud: nad suutsid iseseisvalt oma asukohta määrata, kiirust ja lennukõrgust vastavalt oludele reguleerida ning samaaegselt kvaliteetset video- ja pildimaterjale reaalajas edastada. 1994. aastal tegi esmalennu ka ehk kõige kurikuulsam ja edukam USA hävitusdroon Predator.
Tänapäev
Tänapäeval võib maailma õhuruumis kohata vägagi erineva võimekuse ja suurusega droone. Mehitamata õhusõidukeid liigitatakse nii kaalu, otstarbe kui ka lennukestuse järgi. Näiteks suurimad droonid kaaluvad üle kahe tonni ning võivad õhus püsida kauem kui ööpäev. Väga kerged ehk mikrodroonid kaaluvad aga alla 5 kg ning nende lennukestus on oluliselt lühem. Niivõrd erinevate võimetega lennumasinate hinnad võivad samuti erineda tuhandeid kordi. Ülevaate erinevatest kõige populaarsematest droonidest saab kõrvalolevast tabelist.
Enamasti kasutatakse droone sõjalisel otstarbel – näiteks luureks, lendavate sihtmärkidena või maapealsete objektide hävitamiseks. Terrorismivastases võitluses üksiksihtmärkide tabamisel on droonid muutunud eelistatuimaks valikuks. Nende kiirus ja täpsus ületab kordades inimvõimeid ning nad suudavad õhus püsida tavalennukitest tunduvalt kauem. Samuti on droonidel oluline koht luures, sest mehitamata õhusõidukitega saab inimelusid ohtu seadmata edukalt jälgida ja jäädvustada vastase tagalas toimuvat.
Ühendriikides väljatöötatud ARGUS-e-nimelise 1,8-gigapikslise videokaameraga suudavad droonid filmida vägagi suurt maa-ala. Näiteks võiks selle kaameraga varustatud drooni saata Tallinna-suurust ala filmima ning droon edastaks kogu jäädvustatud materjali iseseisvalt maapeal asuvasse serverisse. Hiljem on võimalik kvaliteetses videopildis jälgida, mis kindlal ruutmeetril teatud kellaajal toimus. See tähendab, et ainult üks droon suudab iseseisvalt jälgida tohutult suurt maa-ala, mis on sõjalises luures kahtlemata märkimisväärne edasiminek.
Väljaspool militaarvaldkonda kasutatakse droone näiteks piirivalves ja maa- ning merealade seires. Samuti on droonid leidnud kasutust merereostuste avastamisel, põllu- ja metsamajanduses ning alade kaardistamisel. Põhimõtteliselt saab droone kasutada kõikjal, kus on vaja võimalikult odavalt territooriume õhust jälgida ning jäädvustada.
Tulevik
Olgugi, et droonid mängivad juba praegu paljude riikide sõjaväes olulist rolli, ennustatakse neile veel helgemat tulevikku. Näiteks Financial Times ennustab, et droonide turg kahekordistub järgmise kümne aasta jooksul. Juba praegu koolitatakse Ameerika ühendriikides rohkem droonide piloote kui hävitajate ja pommitajate piloote kokku. Samuti võivad droonid tulevikus leida kasutust vägagi üllatavates valdkondades. Hiljuti lubas internetipood Amazon, et hakkab tavalise postiteenuse asemel saadetisi koju toimetama hoopis väikeste droonidega, kuid tõenäoliselt võtab selle plaani realiseerumine veel veidi aega. Samal ajal arendavad ühendriikide teadlased aga juba droone, mis suudavad ise ruumis orienteeruda ning otsuseid vastu võtta. Kindlasti hakkavad droonid tulevikus nii inimeste igapäevaelus kui ka sõjanduses olulisemat rolli mängima.
Droonid Eestis
Droonid pole Eesti jaoks sugugi kauge teema, sest ka Eestis on kaks ettevõtet (Eli ja Threod Systems), mis mehitamata õhusõidukeid valmistavad. Kui Eli on droone arendanud juba kümmekond aastat, siis Threod alustas droonide välja töötamist vaid veidi rohkem kui aasta tagasi, kuid on selle ajaga välja töötanud vägagi arvestatava droonide valiku. Eesti lähiümbruses sellise võimekusega droone ei toodeta ning väikesed Eesti firmad on piiratud vahenditega suutnud luua lennuvahendid, mille arendamiseks on suured riigid oluliselt rohkem nii raha kui ka inimressurssi kulutanud.
Eli valmistab kokku kolme tüüpi droone. Suurim nendest on Swan III klassi droon, mis tõuseb õhku katapuldi abiga ning kasutab maandumiseks langevarju. Tegu on sisepõlemismootoriga luuredrooniga, mis suudab lennata mitmesaja kilomeetri kaugusele. Teine tootegrupp Eli portfellis on multirootorid ELIX-4 ja ELIX-XL, mis on põhimõtteliselt pisikesed elektrimootoritega varustatud kopterid. Olgugi, et kopterid mahuvad keskmise suurusega seljakotti, suudavad nad lennata umbes 5 km kaugusele ning edastada kvaliteetset reaalajas videopilti. Lisaks nendele katsetab Eli ka uut, käest visatavat drooni, mis on oluliselt väiksem kui Swan III. See on niivõrd uus toode, et sellele pole veel nime antud.
Threod Systemsi tooteportfelli kuulub neli eri suuruse ja võimekusega drooni, millest kolmel on fikseeritud tiivad ning üks on multirootor. Kõige väiksem toode on kuue elektrimootoriga varustatud multirootor Sylph. Väike mehitamata kopter on varustatud tava- ja infrapunakaameraga ning suudab edastada videopilti 10 kuni 15 kilomeetri kauguselt. Väikeseim fikseeritud tiibadega lennuk on EOS, mis on käest visatav ning langevarju abil maanduv väike õhusõiduk. Olgugi, et õhusõiduk kaalub vaid 4 kilogrammi, suudab see oma kahe kaameraga edastada pilti kuni 15 kilomeetri kauguselt. Suuruselt järgmine Threodi lennuk kannab nime Stream. See lennumasin stardib katapuldilt ja kasutab maandumiseks langevarju ning on oma 20-kilogrammise kaaluga juba tunduvalt suurem kui EOS. Stream suudab operaatoriga sidet pidada 50–150 kilomeetri kauguselt ning seega sarnaneb Threodi lennukitest ehk enim Eli Swan III klassi drooniga. Suurim lennuk, mida Threod toodab, on Theia-nimeline droon. Kuni 100 kg kaaluv ning 4,2-meetrise tiivaulatusega Theia on suurim Eestis toodetav droon, mis suudab tõusta viie kilomeetri kõrgusele ning õhus püsida kuni 24 tundi järjest.
Eesti kaitsevägi ostab luuredroonid
Riigikaitse arengukava 2013–2022 üks osa on taktikalise-operatiivtasandi mehitamata luurelennukite väljaarendamine. Selle raames plaanib Eesti kaitsevägi 2015.–2016. aastal osta päris oma luuredroonid. Täpselt pole veel otsustatud, milliseid mehitamata lennukeid hangitakse, kuid hankeks on ettenähtud 5,96 miljonit eurot. UAS-i (unmanned aircraft systems) võime loomise peaeesmärk on jalaväebrigaadi varustamine luureandmetega reaal- või lähireaalajas brigaadi vastutus- ja huvialadel, kaitse- või pealetungilahingutes ja muudes operatsioonides. See tähendab, et droonide lennukaugus peaks olema paarkümmend kilomeetrit ning need saaks toetada brigaadi väärtusliku luureinfoga. Näiteks saaksid droonid uurida, kus ja kuidas vastase väed paiknevad, kuidas need liiguvad, milline on relvastus, kus asub juhtimispunkt ning mis oleks parim sihtmärk. Selline teave on lahinguolukorras äärmiselt väärtuslik ning võib potentsiaalselt säästa palju inimelusid.
Mehitamata lennuvahendite opereerimiseks luuakse rahu ajal üks tegevväelastest koosnev taktikalise UAS-i meeskond luurepataljoni koosseisus. Lisaks droonide opereerimisele peab see meeskond olema võimeline ka õhust kogutud andmeid eelanalüüsima. Samuti peab tegevväelastest koosnev UAS-i meeskond koolitama välja jalaväebrigaadide luurekompanii ajateenijatest koosnevaid UAS-i meeskondi. See tähendab, et tulevikus võivad ka ajateenijad Eesti luuredroonidega kokku puutuda. Lisaks militaarotstarbele saab soetatavaid droone kasutada ka tsiviil-militaarkoostöös, näiteks inimeste otsingutel ja päästetöödel ning kiiresti arenevate piirkondade ja õppuste alade kaardistamisel.
Lisaks eespool mainitud droonide hankimisele osaleb Eesti ka 14 riigi ühishankes, millega soetatakse 5 Global Hawki drooni. Global Hawki näol on tegu maailma suurima, kalleima ning võimekaima drooniga, mis on varustatud kõige tänapäevasema radaritesüsteemiga (Swath & Spot Synthetic Aperture Radar (SAR) ja Ground Moving Target Indicator (GMTI)). Viie drooni ostmine maksab ligikaudu 1,3 miljardit eurot ning Eesti kanda on sellest 0,018%. Global Hawkide baas ehitatakse Itaaliasse, kuid Eesti saab vajadusel droonide kogutud infot kasutada. Lisaks projekti rahalisele toetamisele mehitab Eesti ka 2016. aastast alates ühe analüütiku positsiooni. Spetsiifilisi oskusi nõudev ametikoht võimaldab Eesti ekspertidel saada kaugseire andmete töötlemise kogemusi, mida Eestis hankida pole võimalik.
Uue riigikaitse arengukava raames teostatavad UAS-i projektid pole siiski Eesti kaitseväele esimene kokkupuude droonidega. Kaitsevägi on osalenud Eesti kaitsetööstusettevõtete taktikalise klassi UAV-de arendustöös alates 2003. aastast. Näiteks praegu kasutab õhutõrjepataljon Eli toodetud mehitamata lennukeid lendavate sihtmärkidena õhutõrjekahuri Zu-23-2 laskmistel. Samuti on Eesti kaitseväelased Afganistanis kokku puutunud Raven-tüüpi käest lennutatava drooniga. Esimest korda puutus Ravenitega kokku Estcoy-E 2009. aastal, kes teenis Afganistanis USA merejalaväeüksuse koosseisus. Eesti jalaväekompanii kasutab Raven-tüüpi droone alates 2011. aasta veebruarist. Afganistanis on kasutuses üks komplekt droone, mis sisaldab kolme mehitamata luurelennukit. USA-lt sõjalise abi korras saadud droonidega jälgitakse alasid, kus kaitseväelased viivad läbi patrulle ja operatsioone. Lisaks hoitakse silm peal ka aladel, kus kaitseväelased pidevalt ei viibi. Sageduste sobimatuse tõttu pole Raveneid siiski Eestis võimalik kasutada.
