NATO ühisõppus Kevadtorm / Steadfast Javelin 1 tõi meile palju uusi kogemusi

Eesti sõjandusajakirja Sõdur intervjuu kaitseväe peastaabi ülema Igor Schvedega võtab kokku maikuise rahvusvahelise suurõppuse kogemused.

Artikkel ilmub ajakirjas Sõdur 3/2014

Kaitseväe peastaabi ülem mereväekapten Igor Schvede, millised on teie esimesed kokkuvõtted mais lõppenud õppusest Kevadtorm 2014?

Õppus läks hästi. Kohe pärast selle lõppu antud eri osavõtjate esmane hinnang oli positiivne. Tänavusel õppusel oli hästi palju uusi asju. Läbi harjutati uusi valdkondi, õpitud on palju ja sellega võib igati rahul olla.

Õppus Kevadtorm viidi läbi riigikaitse arengukavas kavandatud struktuuri alusel. Kuidas uus struktuur end praktikas õigustas?

Õppuse juhtimisstruktuur oli üles ehitatud uue kava järgi. Peastaap oli operatsioonide mõttes põhijuht, väljas oli põhi- ja varujuhtimispunkt, mis olid põhiliselt mehitatud kaitseväe peastaabi personaliga. Samas oli väga positiivne, et juhtimispunktide töösse olid kaasatud mereväe, õhuväe ja samuti maakaitse esindused. See soodustas paremate otsuste langetamist ja protseduuride kehtestamist ning tõhustas põhijuhtimispunkti tööd. See oli õppuse väga hea õppetund. Samuti oli väga positiivne see, et Lõuna kaitseringkond tegutses brigaadina. Lisaks õpitule oleme teinud ka palju tähelepanekuid, mida on vaja analüüsida ja rakendada ning mille alusel teeme kindlasti ka plaanidesse väikesed korrektiivid.

5.–23. maini väldanud õppusest sai 16. maist alates NATO juhitud õppus Kevadtorm / Steadfast Javelin 1. Kui palju tõi selline kiire areng muudatusi õppuse esialgsetesse plaanidesse?

Eks ikka tõi. Kõik saavad aru, et selline muutus oli meist idas ja lõunas kujunenud poliitilise olukorra tagajärg. Just sealsete arengute alusel reageeris NATO küllalt kiiresti ja otsustas lülitada meie õppuse NATO õppuste kavasse. Ma olen veendunud, et otsus oli väga hea. Aeg otsuse langetamise ja õppuse NATO õppuseks muutumise vahel oli lühike, aga kaitseväelased on harjunud tegutsema väga kiiresti ja plaane ümber tegema. See on üks meie tegevuse eripära nii sõja kui ka rahu ajal. Tegime plaanid ümber, kohandasime tegevust ning meie õppusele tuli päris palju heade võimekustega liitlasi. Eriti oluline on nimetada võimeid, mida meil endal pole, näiteks Poola õhutõrjerakettide üksus või UAV-d ühendriikidest. Need integreerisime väga hästi oma tegevusse ning ühtlasi saime väga hea kogemuse, mida oleme valmis kasutama ka tulevikus, kui korraldame koos liitlastega õppusi.

Tänavune õppus oli raske, sest palju uusi asju oli korraga ja kokkuharjutava üksuse kohale tekkis palju kõrgeid staabitasemeid. Kas see ei tekitanud olukorda, et tähelepanu kese kaldus pigem staapide poole kui pataljonile, mida harjutati kokku enne reservi arvamist?

Eks fookus natukene muidugi muutus, sest tuli arvestada kõrgemalolevate staapidega. Ma loodan, et see polnud siiski liiga suur muutus. Koos õppuse juhi kolonel Tiganikuga püüdsime igati teha nii, et see ei ületaks teatud piiri, ja vältida olukordi, kus see kahjustaks pataljoni ja brigaadi väljaõpet. Saime ka palju kogemusi, kuidas seda tulevikus tasakaalustatumalt teha ja milliseid meetmeid oleks vaja selleks kasutada.

Tegime tänavust õppust sellisel kujul esimest korda ning muidugi tekkis mõni küsimus asjade kohta, mida võinuks ümber korraldada. Põhirõhk on meil ju ikkagi pataljoni kokkuharjutamisel, mida on terve aasta ette valmistatud. Selle väljaõppe, selle töö kontrollimine ja tegevus brigaadi koosseisus ei tohiks olla häiritud sellest, et erinevad staabid tulevad ka õppusele. Tulemused peaksid just paremad olema, sest ka staabid tulevad välja ja on koos harjutavate üksustega metsas. Staabid saavad nii palju paremini olukorrast aru ja juhtida brigaadi, olles ise ka samas keskkonnas, kus brigaad ja pataljon opereerivad.

Vastutegevus oli arvukam kui iial varem, sest lisaks Scoutsidele ja meie liitlastele oli nende seas ka meie esimene ajateenijate mehhaniseeritud üksus, Kalevi pataljoni kompanii soomukitel. Kui hea õppetunni sai reservi arvatud pataljon, kes pidi tõrjuma nii ülekaaluka vastase survet?

Detailsed analüüsid alles käivad, aga ma usun, et see oli realistlik olukord, arvestades, millised võimalikud stsenaariumid meid ees ootavad. Nende stsenaariumide alusel proovikive esitades oli vastase tegevus täiesti realistlik. See oli muidugi senisest suurem proovikivi nii brigaadile kui ka kokkuharjutavale pataljonile. Ma usun, et nad said sellega hakkama. Detailselt vaatame kogu tagasiside läbi õppusejärgsete nädalate jooksul. Usun, et vastase tegevus tekitas maastikul väga realistliku olukorra.

On öeldud, et peastaabi väljatulek tekitas suurema ühtsustunde kui suve­päevad, sest erinevate osakondade inimesed, kes iga päev peastaabis ei kohtugi, olid ühises staabitelgis ja lahendasid situatsioone stressiolukorras. Kuidas hindate peastaabi sellist põlluletulekut?

Paljud erafirmad maksavad selle eest, et saaks oma töötajatega niimoodi välja minna. Ma usun, et arvestades meie töö eripära on selline võimalus väga hea. Inimesed tulid kokku, pidid planeerima ja tegema tööd raskemates olme- ja tööoludes. Aga raskused just teevadki inimesi tugevamaks, teevad meeskonda tugevamaks.

Mõistagi pani see neid paremaid lahendusi leidma, nad õppisid üksteist tundma, elades ja töötades koos. See on väga positiivne ja ma usun, et kõik hindavad seda. Kui reaalselt selline olukord tekib, siis me peamegi just nii töötama. Ma usun, et jätkame kindlasti edaspidigi sellega, et staap läheb välja, on koos ja ka tegutseb koos maastikul.

Meie vestluse ajal tehakse õppusest esimesi kokkuvõtteid. Kas seniräägitust on esile tõusnud midagi üllatavat või sellist, mis sunnib tulevikus tegema suuremaid ümberkorraldusi?

Midagi väga üllatavat pole. Kõik toetavad praeguseks välja kujunenud põhimõttelist lahendust. Kõik näevad, et on vaja jätka nii, et ka peastaap tuleb õppusele välja, et brigaad oleks õppuse kavas ja loomulikult oleks sees kokkuharjutatav pataljon. Maastikul tuleb jätkata reaalset tegevust. Kõik näevad, et planeerida on vaja vähemalt aastase tsükliga. Et õppus oli palju suurem, mahukam, et siia kaasati mitu erinevat taset ja komponenti, eeldab, et planeerimine peab olema veel parem. Üldiselt saame öelda, et kõik, mis planeeriti, see tuli ka välja ning midagi väga üllatavat ei ole.

Ka järgmise aasta Kevadtorm on eriline, sest sellega kaasneb suur reservkogunemine Siil. Kuidas seda iseloomustada?

Ma iseloomustaks seda nii, et me harjutame järgmisel aastal suuremas mahus erinevaid reservide kaasamise faase võrreldes sellega, mis me oleme seni Kevadtormil teinud. Suurem rõhk on lahinguüksuste formeerimisel ja nende lahinguvalmiduse saavutamisel ja väikesem rõhk praktilisel lahingtegevusel. Aga kõik staabid osalevad samal tasemel, sest formeerimisel on juhtstaapide osakaal väga tähtis.

Kuidas saavutada tulemus, et reservväelased ei pettuks – arvukad reserv­üksused formeeritakse, aga ägedamat lahingutegevust ei tulegi?

Eks siin tuleb kõigil aru saada, et meie ressurss on piiratud: nii aeg kui ka raha. Õppuse viimases osas osaleb vaid teatud arv üksusi. Siiski tahame reservist kutsutud inimestele anda nii individuaalset kui ka üksuse tasemel väljaõpet ja kokkuharjutamist. Loodame, et nad saavad selle abil oma väljaõppe ka üksusena. Meie eesmärk on kokku harjutada nii, et nad oleks valmis oma üksustes opereerima. Nii saavad reservväelased ka rahul olla, et nad on asja pärast välja tulnud, värskendanud oma oskusi ning vajadusel valmis üksusena tegutsema.

Juba on räägitud ka Kevadtormist / Steadfast Javelin 2-st ja 3-estki. Mis on järgmise aasta NATO õppuse rõhuasetus?

Me peame ikkagi prioriteetseteks seadma oma väljaõppe eesmärgid ning siis rääkima NATO-ga läbi, kuidas neid omi riigikaitseeesmärke täites ja õppusi kokku pannes parimal moel ka NATO eesmärke saavutada. Konkreetsete ette­panekuteni pole veel jõutud ning kontseptsiooni alles koostatakse. Tuleb ka arvestada, et NATO on suur organisatsioon ja meil on vaja teiste riikidega kooskõlastada. Põhirõhk jääb siiski meie eesmärkide saavutamisele, see on brigaadi ja pataljoni tegevus maastikul ja juhtimisahelad.

Siis proovime maksimaalse paindlikkusega seda ühendada oma partneritega, eriti arvestades neid võimeid, kus meil on puudujäägid. Meie liitlased toovad siia väga head ekspertiisi ja teevad meie väljaõppekeskkonna õppuste ajal paremaks.

Ma tahangi tänada kõiki kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja liitlasi, kelle kanda tänavu õppus Kevadtorm / Steadfast Javelin 1 oli. Loomulikult tänan Lõuna-Eesti kohalikke elanikke, kes on nagu varasematelgi aastatel väga tugevalt toetanud meie õppust ja kaitseväge ning selles aktiivselt osalenud. Meie partnerid on isegi väga üllatunud, nähes meie õppust käimas kesk rahulikku igapäevaelu nii, et õppus saab peetud ja kohalik elu kulgeb ka omasoodu. Nad tuletavad meelde, et selliseid asju tehti Lääne-Euroopas viimati külma sõja ajal. Nüüd on reaalses elukeskkonnas harjutamine jäänud kõrvale ning õppusi tehakse kusagil peidus.